Nuta või naera, pahanda või praali, aga see on vähemalt meie maakonnas normiks saanud, et kui hilissügisel suvilatest ära kolitakse, hakkavad politseiteadetes domineerima lood sissemurdmistest nendesse omapäi jäänud majapidamistesse, ja niipea, kui pakane võimust võtab, sagenevad ajalehes päästeameti teated tulekahjudest, mille põhjuseks üldjuhul ülekütmine. Tuleb ette muidugi ka põlenguid, mis purjuspäi voodis suitsetamisest lahti läinud, ja mõnel puhul on pliit, ahi või korstnajalg nii lagunenud, et leeke kinni ei pea.
Põhiline “kiiks” on aga paraku ülekütmine, mida pisutki matsimõistust omav inimene kuidagi seletada ega õigustada ei oska.
Kas süüdimatud ahju- ja pliidiomanikud on tõesti varem elanud kusagil väga kauge küttega väga linlikus majas, et sugugi ei tea, kui kaua läheb aega, et ahjus süüdatud puudest eralduv soojus küttekeha kividesse ning sealt edasi toaõhku soojendama jõuab? Kas täiskasvanud inimene siis ei tea, mida kurja võib teha tuli, kui sellega hooletult ümber käia?
Ei saa ju ometi käituda toas nagu lõkke ääres, et kui kohe soe ei hakka, laome aga puid juurde! Tundub paraku, et nii paljud mõtlevadki: kui toas veel hingeõhk näha, lisame aga ahju halge, eks pärast paista, mis sünnib. Seda, et käreda pakasega ahju ööpäevas mitu korda ja mõõdukalt köetakse, pole paljud justkui kuulnudki!
Tulgem ometi mõistusele, ulualuseta jäämine ei ole meie kliimas naljaasi!
22. jaanuar 2013
