Olgu ilm väljas milline tahes, Palamuse rahvamaja saalis võtab homme õhtul võimust külm. Tõsi, see sõna tuleb seekord kirjutada suure tähe ja jutumärkidega, siis saab sellest Johansonide värskelt ilmunud plaadi nimi. Just plaadilt “Külm” pärinevaid laule Jaak, Ants, Mart ja Kärt Johanson homme õhtul Palamusel laulavadki. Seoses sellega sai neile e-posti teel saadetud mõned küsimused. Vastused andis Jaak.
Peres oli suhtumine, et laulmine ja muusika on täiesti toredad ja tavapärased asjad. Ema-isa tudengiaja sõpruskonda kuulus palju nende koorikaaslasi. Pöörane, vaimukas ja ka ilus mitmehäälne laulmine sünnipäevadel, tähtpäevadel, see kõik oli loomulik. Esimese bändi “Shongrid” tegime vendadega 1964-65, rinnutsi biitlite ja rock’n’rolliga. Laulsime oma, shongri keeles. Tordikarbist trumm, papist klarnet jne. See oli väga minimalistlik ja kontseptuaalne muusika. See oli enne kooli. Siis tuli Uno Järvela poistekoor.
Olete koostööd teinud ju ka teiste muusikutega, aga mis võlub oma pere inimestega koos musitseerimise juures?
Kui koolis ja mujalgi püüti meile tõestada, et muusika ja laulmine on miski, mis mõeldud ainult äravalitutele, siis vendade ja õe kooslaulmine ja just “lihtsate laulude” eesti keeles laulmine oli nagu vandenõu tõestamaks vastupidist. Mina ei läinud muusikakeskkooligi, sest tahtsin endale ja “maailmale” tõestada, et muusikaharidus ei ole muusika tegemise juures võtmeküsimus.
Millest teie laulud sünnivad? Maailma mõtestamise soovist? Maailma parandamise soovist? Lihtsalt kokkupuutest hea tekstiga?
Koos laulmine, koos kuulamine on parim kokku-saamise, -võngutamise, -mõtlemise viis.
Enamik laule on üleni omad, nii sõnade kui viisi poolest. Või kui endale siin maailmas üldse midagi võtta saab?
Kas teie lauludel on tavaliselt üks või mitu autorit? Kas Jaagu laulud erinevad millegi poolest Antsu lauludest ja Antsu omad omakorda Mardi omadest?
Asi algas minu lauludest. See plaat on põhiosas Mardi lauludest. On ka Antsu ja Kärdi laulud ja laulmised. On rahvalaulude põrgatamist tänase päevaga. Oleme nõnda põrgatanud ka iiri, vene, soome, rootsi ja ka lihtsalt sõprade laule.
Eelmisest tuurist on teil üsna palju aega möödas, eelmisest plaadist veelgi rohkem. Miks võtsite plaadi tegemise ja tuurile mineku ette just nüüd? Kas soovist just praegu eesti rahvale midagi öelda?
“Tuuril” oleme me vaikimisi kogu aeg. Lihtsalt esineme siin-seal ilma suurema kampaania ja kärata. Plaaditegemisse polnud meil endil suurt usku ja me ei tundnud ka vajadust. Või siis, et meil polnud sellega kiiret. See plaat ja tuur mingil kombel “juhtusid” meiega Paul Pihlaku ja Elwoodi soovil. Ja tundub, et juhtusidki õigel hetkel, ja las nad siis olla…
Kas plaadi nimi “Külm” on viide saabunud talvele või hoopis eesti ühiskonnaelus puhuvatele külmadele tuultele?
See on vend Mardi kõige nõutuma laulu nimi. Aga tundub, et viitab ka muudele all- ja pealhoovustele.
Möödunud nädala Maalehes ilmunud lugu näitabki teid üsna ühiskonnakriitiliste inimestena. Mis teile tänapäeva Eesti elus konkreetsemalt närvidele käib? Kas keegi teist poliitikasse pole tahtnud minna, et asjade paranemisele kaasa aidata? Või kas üldse on lootust, et asjad paremuse poole võiksid minna?
See on üks liiga pikk jutt ja Maalehtki trükkis sellest teemast ära vaid aimdusi.
Me kõik oleme mingil moel oma tegevusega väga-väga poliitikas, aga just nimelt tegevuse, mitte poliitilise profiili või formaadi kaudu. Mina Vanalinna Hariduskolleegiumis, Mart Jõelähtme vallas, Ants Tartu linnas, Kärt Peedul oma peres laste eest seistes… Eestis on väga vaja kogukonna, vabakonna, ametiühingu, koguduse, pere tasemelt uuesti alt üles mõtestuda ja ehituda. Kas selleks on aega ja kas seda ka TEGELIKULT soovitakse ?
Kuidas sattus Palamuse kontserdipaikade nimistusse? Oli teil mingi eriline põhjus, miks tahate just seal laulda?
Kontserdipaigad leppis kokku Paul Pihlak ja ilmselt oma sidemeid ja kogemusi pidi. Aga valik on vahva ning sõpru ja mälestusi on igal pool, eriti kaheksakümnendate lõpust, kui me Merle Karusoo Pirgu Mälukillu grupiga mööda Eestit ringi tuuritasime ning “keelatud” laule ja elulugusid korjasime, neist kavu kokku panime, rahvale “tagasi mängisime” ja jälle vastutasuks uusi laule ja lugusid lindistasime. Tegime seda ka jõulude ajal ja ega see siis väga poliitiliselt korrektne ei olnud. Niisugust “tuuri” oleks jälle vaja teha, et eesti elust pilti saada. Seda aga turunduspõhiselt ei saa teha.
Tuur käib teil juba. Kuidas senised kontserdid läinud on?
Huvitav on. Tõesti, et millised inimesed tulevad, mida küsivad, mida ise räägivad. Mina olen elu suhtes endiselt väga uudishimulik. Ses mõttes on kontsert ju oma loo rääkimine ja mõnigi räägib lugusid vastu ka. Kasvõi mõttes. Seegi on saalist tunda.
Mitu plaati teil varem ilmunud on?
1993 ilmus “Põhja vahemäng” ja 2000 “Päevakera”. Mõlemad olid meie enda poolt ARM Musicu märgi all välja antud.
Kas Johansonide järgmine põlvkond ka laulab? Kas kunagi võiks tekkida näiteks ansambel Johansonid 2?
Nagu öeldud sai, me pole tavamõttes ansambel, vaid vennad ja õde, kes koos laulda armastavad. See on olnud üksjagu teadlik muusikaline naivism, just selleks, et rõhutada loomulikku suhtumist, mitte ilmtingimata artistlikkust ja esinemiskirge. Kuigi eks mõnel meist ole need omadused olemas küll. Aga lapsed, tundub, on asjast just õigesti aru saanud ja võtavad rahulikult, ei tunne kohustust jälgedes sumbata.
i
RIINA MÄGI
