Tublisti üle saja tuhande töötuga ühiskonnas ei söanda ka kõige paadunum liberaalse majanduse pooldaja väita, et töö kaotamine on inimese enda süü või hooletus. Töötuid tuleb aga aina juurde, ka pikaajalisi töötuid, kes ei saa töötukassast enam piskutki abiraha. Neis oludes ei ole valitsus astunud mitte ainsatki sammu, et kulutulena levivale vaesumisele piiri panna ja aidata neid, kes ennast ise aidata ei suuda. Ennekõike pean ma silmas lapsi, kelle vanem(ad) on jäänud tööta.
Ei kadunud põlvkonnale!
Keegi ei oska täpselt öelda, kui palju on meil praegu sirgumas lapsi ja noori, kelle pere peab läbi ajama töise sissetulekuta. Nende laste üle ei peeta arvestust, justkui poleks neid olemas. Jah, ei ole tõesti vaja suurt malakat, et inimest sandiks lüüa: piisab, kui oled valitsuse silmis ümmargune null.
Üha sügavamasse vaesusse vajuva pere lapse kannatusteraja võib visandada umbes sedasi: esmalt võetakse sult armsad mängukaaslased ja lasteaiatädi, siis klaveriklass või jalgpallitrenn ja õrnas teismeliseeas võimalus sõprade seltsis kinos või klassiekskursioonil käia ning lõpuks sõbradki.
Põhjus on lihtne – perel ei ole raha. Hea veel, kui kodune katus pea kohale jääb, sest kiiresti kasvab ka võlgade tõttu väljatõstmisohus olevate perede arv.
Tõrjutus toob sagedasti kaasa käegalöömise kõigele, ka õppimisele. Põhikooli katkijätmine on aga viljakas pinnas uue ringi töötuse ja nn uue heitunute põlvkonna tekkele. Korraliku hariduseta jäänud kalestunud hingedega noored ei püüdle pahatihti enam mitte kuhugi.
Laste vaesuse leevendamiseks
Et nõnda ei läheks, võtavad sotsiaaldemokraadid laste sotsiaalse kaitse riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus üles 8. aprillil. Oleme teinud laste vaesusriski vähendamiseks ka rea ettepanekuid, mis on täiesti teostatavad.
Kohe tuleb seada sisse seiresüsteem, selgitamaks välja need pered, kus laste toimetulek nõuab täiendavat toetust. See on eeldus, et kriisi sattunuid saaks aidata enne, kui elu neilt jalad alt lööb.
Riik ja omavalitsused peavad leidma lisaraha, mida suunata otse koolidele ja lasteaedadele. Töötute vanemate laps ei tohi jääda ilma lasteaiakohast, huvikoolist ega tervislikust toidust pika õpipäeva kestel. Samuti tuleb suurendada riigi ja omavalitsuste võimekust lastega perede abistamisel, sest masu on kokku kuivatanud nii lastele suunatud teenused-toetused kui lastekaitsetöötajate arvu.
Veel peab riik hakkama maksma täiendavat 450-kroonist toetust neile lastele, kelle töötud vanemad ei saa ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, ning lõpetama lapsetoetuse mahaarvamise toimetulekutoetusest.
Sotsiaaldemokraadid taotlevad ka tuleb mullu suvel vastu võetud ja äärmiselt kallutatud töölepinguseaduse sirgemaks rihtimist selles vaimus, nagu töötajatega algselt kokku lepiti. Töötuskindlustuse hüvitis peab tõusma 70 protsendini ning töötuse jätkudes 50 protsendini varasemast palgast. Hüvitist saavate inimeste ringi tuleb laiendada nendega, keda sunnitakse töölt lahkuma poolte kokkuleppel või lausa omal soovil. Oludes, kus ka kõik juhutööd haaratakse lennult, ei löö ju arukas inimene ust tagantkätt kinni.
Rahaline kate selleks on olemas — rekordkõrge tööpuuduse juures ületavad töötuskindlustuse tulud selgelt kulusid. Läinudsuvisest maksemäära tõusust ei võitnud inimesed midagi. Valitsusliit pani töötukindlustuse hoopis eurole üleminekut kindlustama. Ometi ei ole euro mingi imerohi sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Meie väikese ja vananeva rahva iga laps peab olema kullast ja eurostki kallim!
Welcome to Estonian slums!
Sotsid ootavad, et valitsus arvestaks meie ettepanekutega ja suhtuks tõsiselt algatusse tulla hiljemalt mais välja tegevuskavaga laste ja noorukite vaesumise tõkestamiseks ning arenguvõimaluste kaitseks. See oleks märk tõsisest tahtest leida vaesuseprobleemile mingitki leevendust.
Tööpuudus ei kao kui võluväel ka siis, kui muud majandusnäitajad taas tõusule pööravad. Äsja valminud kogumiku “Vaesus Eestis“ autorid prognoosivad, et oodata on veelgi suuremat elanikkonna kihistumist ja ebavõrdsuse kasvu. Et Eesti ei läheks veel suuremate kontrastide või lausa slummistumise teed, on hädavajalik pakutud meetmed ellu viia. Aastas nõuavad meie ettepanekud riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest mõnisada miljonit lisakrooni, mis on hea tahtmise juures leitavad.
Riik on kohustatud toetama hädas olevaid peresid. Kui jätame praegu kitsikusse sattunuile abikäe ulatamata, paneme me kogu ühiskonnale alla tasapisi tiksuva pommi.
iii
HELJO PIKHOF, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
