Jõgevamaa koolide kesk- ja gümnaasiumiastme näitetrupid mängisid ülemöödunud reedel Palamuse rahvamajas oma tänavusi lavastusi. Nende hulgast valiti välja ka need kaks, mis esindavad maakonda kooliteatrite riigifestivalidel.
Kooliteatrite näitemängupäev ei kujunenud seekord pikaks, sest vaadata oli vaid viis lavastust. Kolm neist konkureeris keskastme, kaks gümnaasiumiastme vanuserühmas. Miks teatrisaak lavastuste arvu mõttes nii kehvaks jäi, ei oskagi öelda. Samas said nii publik kui ka žüriiliikmed Liisi Tegelmann, Margus Jaanovits ja Janek Varblas kogeda küllaga toredaid teatrihetki.
Keskastme vanuserühmas tunnistas žürii parimaks Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 5 b klassi trupi luulelavastuse “Kes seal müdistab köögis?” (lavastaja Lianne Saage-Vahur), millega osaleti ka tänavu jaanuaris Jõgeval peetud Betti Alverile pühendatud luulepäevadel “Tuulelapsed” ja tuldi seal laureaadiks. Ilmar Trulli lustakad luuletused, millel lavastus põhineb, on kulinaarse kallakuga: seal mossitab üksildane rosin näiteks sellepärast, et lapsed on ta kogemata söömata unustanud, kartul ei pääse kuidagi keedupotti, sest seal laiutab ees lapšaa jne. Liblikapüüdja “viiendike” kiituseks tuleb öelda, et personifitseeritud toiduainete, kaasa arvatud värisev sült, kehastamisega tulid nad arvatavasti paremini toime kui nii mõnigi kõrgemasse lavakunstikooli pürgiv tudengikandidaat. Ning nagu Liblikapüüdja lavastustes ikka, võis nautida trupi äärmiselt täpset koostööd. Korraks kadus noortel, tõsi küll, tekstijärg käest, ent pärast hetkelist segadust mindi edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
“Neil läks nelja ja poole aasta jooksul, mis nad koos on tegutsenud, esimest korda tekst esinemise ajal sassi. Seepärast oli see situatsioon neile uudne,” ütles Lianne Saage-Vahur.
Oma käekiri
“Seda truppi iseloomustas erakordselt hea grupitunnetus ja kõnekultuur: ma sain kõigest aru, mis laval räägiti,” ütles Tallinna Reaalkooli draamaõpetaja Liisi Tegelmann.
“Mina puutusin Lianne Saage-Vahuri loominguga esimest korda kokku, aga mõistsin kohe, et tal on väga isikupärane käekiri ja tema lavastused on väga oskuslikult tehtud: ta suudab kõik näitlejad ühise eesmärgi nimel tegutsema panna,” lisas Vanemuise teatri näitleja Margus Jaanovits.
Liblikapüüdja repertuaarist pärines teinegi näitemängupäeval nähtud keskastme vanuserühma lavastus: 7.-9. klassi trupp esitas Jaanus Vaiksoo tekstidel põhineva luulelavastuse “Loomade karneval”. Selleski tükis sai näha hästi laabuvat rühmatööd ja toredaid lavalisi leide.
Kolmandana astus keskastme vanuserühmas üles Maarja põhikooli 4.-6. klassi näitering Pahupidi Pärlid, kes esitas Kristi Jaanuse käe all välja toodud lavastuse “Augud”, mis põhineb ameerika kirjaniku Louis Sachari samanimelisel jutustusel.
“Oleme varem toonud lavale sama autori Pahupidikooli sarja kuuluvaid lugusid. Lastele meeldivad need väga, seepärast võtsime nüüd taas sama autori teksti,” ütles Kristi Jaanus.
“Augud” on rohkem poistetükk ja Liisi Tegelmann tunnustaski lavastajat eraldi selle eest, et ta on suutnud nii palju poisse teatrit tegema meelitada.
“Meie lapsed, poisid kaasa arvatud, tõesti tahavad teatrit teha. Ja kui tahavad, siis tuleb neile seda võimaldada,” arvas Kristi Jaanus. Tema sõnul jäi näitemängupäeval koolitundidesse vaid kuus neljanda kuni kuuenda klassi õpilast, kõik ülejäänud tulid Palamusele.
“Augud” oli žürii meelest lavale päris hästi sobiv materjal, sest seal on rohkesti sündmusi, mida mängida. Iseasi, et iga kord ei kasutatud neid võimalusi kõige paremini ära.
Gümnaasiumiastmes võtsid teineteiselt mõõtu Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 10.-12. klassi trupp ja Torma põhikooli draamaring OFF+, milles teevad kaasa põhikoolieast juba välja kasvanud noored. Tormalaste omaloominguline tükk “Juula” (lavastaja Ülle Säälik) võttis vaatluse alla ühe teismelise tüdruku päeva: sellise, mis algusest peale natuke kiiva kisub. Lavastuses oli ka teksti, ent sellest kõnekamakski kujunesid pantomiimstseenid. Osa neist olid vägagi andekalt üles ehitatud.
Aktuaalne teema
Terviklikumaks ja kompaktsemaks pidas žürii siiski Liblikapüüdja gümnaasiumiastme trupi lavastust “Viimne romantik” (lavastaja Lianne Saage-Vahur), mille aluseks August Gailiti samanimeline novell. Selle tegevus toimub kanalas, kus satuvad vastuollu kõrgest soost tõukuke Kerill-Kerkerilli ja tavaliste kodulindude elupõhimõtted. Kui Liblikapüüdja nooremate truppide lavastustes oli põhirõhk kollektiivsel tegutsemisel, siis “Viimses romantikus” võis näha ka häid üksikrolle. Kerill-Kerkerilli kehastanud Rain Sireli tunnistas žürii päeva parimaks meesnäitlejaks ning Kaidi Mikk ja Iris Loorits pälvisid tunnustuse tabavate kanarollide eest.
Tüki teemagi oli ülimalt aktuaalne. Eks kipu tänapäevalgi ju paljud kõrgetele aadetele sülitama ja omaks võtma Kerill-Kerkerilli ideoloogilise vastase, kukk Kurluki elukreedo: “Pugu tahab täitmist!”
“Meil juhtus seekord, jah, nii, et tulime välja kulinaarse ja zooloogilise kallakuga lavastustega,” ütles Lianne Saage-Vahur muiates. Mis “Viimsesse romantikusse” puutub, siis see lõpetab tema sõnul omapärase looma- ja linnulugude sarja, mis algas 2011. aastal lavale toodud Ivan Turgenevi jutustusega “Mumuu” (lavastusena kandis see pealkirja “Ükskord Moskvas”) ja jätkus mulluse Fjodor Dostojevski ainelise tükiga “Hobuse lugu”.
Nüüd seisab siis “Viimse romantiku” trupil ees osalemine gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestivalil ning Liblikapüüdja 5 b klassi trupil osalemine keskastme kooliteatrite riigifestivalil. Esimest peetakse 8.-10. aprillini Rakveres, teist 22.-23. aprillini Pärnumaal Jõõpres. Ühe laureaaditiitli on “Viimne romantik” Liblikapüüdja vanimale trupile tegelikult juba toonud: see võideti Kuressaares 19.-21. märtsini toimunud traditsioonilistelt Saaremaa miniteatripäevadelt.
Ent tulgem tagasi Palamuse näitemängupäeva juurde. Selle võttis žürii liige Margus Jaanovits kokku järgmiselt:
“Truppe oli küll esinemas vähe, aga keskmine tase kujunes ikkagi üllatavalt kõrgeks. Teater on üldiselt selline kunst, mida teevad suurte egodega inimesed. Tore, et Jõgevamaal valitsevad vähemasti kooliteatri laval tugev rühmatöö vaim ja õlatunne. Usun, et see ühes rütmis hingamise ja koos tegutsemise kogemus võetakse kaasa ka edaspidisesse ellu.”
RIINA MÄGI
