Põltsamaa ühisgümnaasiumi kuldmedalistid Martin Joonas Pariis ja Karl-Sander Nool on parimad sõbrad, kes lubavad ka 50 aasta pärast pokkerilauas trehvata.
Martin Joonase sõnul täiendavad nad Karl-Sandriga teineteist vastastikku teadmisi jagades. “Teineteise aitamisest tuleb esimesena meelde matemaatika õppimine. Seal sai lahenduskäike jagatud,” rääkis Martin. Karl-Sander mäletab, et kui tal oli koolitöös raskusi, siis sai Martinile alati loota. “Ta saatis mulle näiteks oma matemaatika lahenduskäigu, mille abil sain ise asjast paremini aru. Samuti olime alati head tiimitöös. Kui oli vaja teha rühmaga esitlus, siis olime tihti samas rühmas, sest teadsime, et meie koostöö sujub hästi,” kiitis Karl sõpra. “Võime alati üksteise peale loota,” kinnitas Martin.
Mõlemad poisid rääkisid, et kuldmedal tuli sujuvalt, ilma erilise pingutuseta. Kui juba põhikoolis on baas all, siis läheb gümnaasiumis õppimine ladusalt. “Olin juba algkoolist alates ilusti ja kohusetundlikult õppinud, siis gümnaasiumis suuri väljakutseid ei olnud,” sõnas Karl. Ta nentis, et pidi siiski ajalooga vaeva nägema. “Mõtlesin veel viimasel hetkel, kas ikka viitsin kulla nimel pingutada, aga lähedaste toetusel võtsin ennast kokku ja õppisin ajalugu rohkem kui kunagi varem,” rääkis ta.
Martini kinnitusel möödus kooliaeg Põltsamaal kergelt. Kõige raskemad olid talle 7. ja 8. klass. “Tol ajal polnud mul eriti sõpru , see oli aga vanuse poolest selline aeg, kus sõpru oli kõige rohkem vaja. Teismelistel on ikka vaja olla populaarne ja omade seas aktsepteeritud,” tunnistas Martin.
Alati sõbrad
Poisid enam täpselt ei mäletagi, kuidas nad sõpradeks said. “Karl-Sander oli üks esimesi poisse, kellega sõbraks sain. Esimeses klassis istusin ta kõrval, aga päris kiiresti pani õpetaja meid eraldi istuma, tõenäoliselt olime liiga jutukad,” meenutas Martin muheldes.
Karl-Sanderi ema on aga rääkinud, et poisid kohtusid juba omal ajal beebikoolis. “Oleme põhimõtteliselt algusest peale koos olnud, sünnipäevadki on neljapäevase vahega,” märkis Karl.
“Oleme jätkuvalt sõbrad, sest meil on ühised huvid: sport, muusika, lauamängud, filmid. Oleme käinud koos teiste sõpradega jõusaalis, rannavõrkpalli mängimas või filmi- ja lauamänguõhtuid korraldanud,”rääkis Karl ja lisas ka, et Martin on tark inimene, kelle arvamust tasub kuulata. „Sõprus on püsima jäänud sellepärast, et oleme pea iga päev koos olnud, pole olnud võimalust üksteise orbiidilt ära kaduda,” naeris Martin. Põhikoolis suheldi vahepeal küll vähem, aga enne gümnaasiumi saadi ühiste tuttavate kaudu lähedasemateks ja nüüd ollakse parimad sõbrad. Martini sõnul seovad neid ühised väärtused ning nad on ka sama ambitsioonikad.
Tulevasele elukutsele polnud Martin enne 12. klassi mõelnud. Ta tunnistas, et eriala valikuga oli pikka aega raskusi ja ikka veel ei osanud ta otsust langetada. “On nii palju ameteid, mis mind huvitavad. Nende hulgas ka ettevõtlus, mis esialgu tundub kõige intrigeerivam,” tunnistas noormees, kelle sõnul on põnev kujutleda end tulevikus mõne eduka firma juhina.
Eeskujudeks peab Martin Facebook’i loojat Mark Zuckerbergi, programmeerijat, ettevõtjat ja Skype’i arendajat Jaan Tallinna ja oma kooli vilistlasest ettevõtjat Heldur Meeritsat. “Põnevad Eesti idufirmad on kindlasti Click and Grow, Transferwise ja Language Acceleratorist välja kasvanud Lingvist,” lausus ta. Oma jälje soovib Martin maha jätta just IT-sektoris, sest see on poisi hinnangul kõige kiiremini arenev valdkond.
Karl-Sander jõudis oma kutsumuseni 11. klassis. “Arstiteadus on eriala, mis tundus mulle sobivat. Esialgu tahtsin minna juurat õppima, aga arstitööd saan siduda spordiga ja see annab mulle tulevikus suurema valikuvõimaluse,” sõnas ta.
Sport tähtsal kohal
Noormehed on spordiga tegelemist alati oluliseks pidanud. Martin käis 4.–10. klassini kergejõustikutrennis. “Edaspidi vajasin paindlikuma graafikuga treenimisviisi ja sestap hakkasin käima jõusaalis, jooksmas ja rattaga sõitmas,” rääkis ta. Spordis peab noormees suurimaks saavutuseks seda, kui ta 10. klassis üleskutset järgides 100 päeva järjest hommikujookse tegi. “Pärast seda paranes mu füüsiline vorm märgatavalt ning olin enda üle väga uhke,” tunnistas ta.
Karl oli juba väikese poisina hea sportlane. Esimene trenn oli tal jalgpall Villu Ojassalu käe all. “Jalgpallitrennis käisin veel aktiivselt 10. klassini. Suvel, enne 11. klassi, tegin endale jalgpallikohtuniku paberid ning siis jäi trenn unarusse. Keskendusin sellest ajast saadik rohkem kohtunikutööle,” rääkis Karl. Kuigi tema jalgpallurikarjäär algas lootustandvalt, ei saanud temast kõrgtasemel mängijat, nagu ta oli lootnud. “Kohtunikuna tunnen, et olen lõpuks ometi õige asja juures,” on noormees rahul. Ta on tegelenud aktiivselt ka võrkpalli ja kergejõustikuga. Praegu käib Karl jooksmas ning üle nädala jalgpallikohtunike trennis.
Tema kehalise kasvatuse õpetaja Maikel Mikson on samuti jalgpallikohtunik, seega mõtles Karl, et miks ei võiks Põltsamaal veel üks aktiivne kohtunik olla. Lisaks mängureeglistiku päheõppimisele pidi Karl läbima praktilise tunni, kus Maikel jagas kogenud kohtunikuna põhiteadmisi ja soovitusi. Kohtunikukursused lõppesid teooriaeksamiga, kust Karl sai maksimumpunktid. Kahe aasta jooksul on ta keskendunud abikohtuniku tööle ning jõudnud sel ametipostil kiiresti esiliigasse. “Olen aktiivne ja püüan osaleda võimalikult paljudes mängudes, et teha paari aasta jooksul esimesed Premium liiga ehk Eesti jalgpalli kõrgliiga mängud abikohtunikuna,” rääkis ta. Ta teab, et kui jõuab juba nii kaugele, siis võib loota mänge välismaal, ka abikohtunikuna maailmameistrivõistlustel.
Terav kõrv tänu muusikale
Martin mäletab, et muusikaga hakkas ta tegelema täpselt 2012. aasta 1. märtsil. “Tol päeval oli kooli lauluvõistlus ja ma mõtlesin, et tahaksin ka mõnda pilli mängida – alustasin kitarriga,” rääkis Martin. Siis pani ta 9. klassis koos paari klassivennaga bändi kokku. “Esineda saime paaril üritusel mõne lauluga ning juba järgmisel lauluvõistlusel saatsime mõnda võistlejat,” kirjeldas noormees oma muusikukarjääri ja tunnistas lustakalt, et ega nad just hästi ei kõlanud. “Bänd tegutses kuni 10. klassi lõpuni, lahku läksime erinevate muusikamaitsete tõttu.”
Gümnaasiumi esimesel aastal jätkus pilliõpe juba õpetaja käe all. Seni oli Martin õppinud internetis leiduvate õpetuste järgi. Põhipilli- ja bänditunnist sai alguse koolibänd. “Gümnaasiumi jooksul esinesime mitmetel üritustel.” Suvel enne 11. klassi oli Martin sõbraga tööl ja tegi nalja, et võiks orkestrisse mängima minna. Orkestrandist sõber aga arvas, et see ongi hea mõte. “Ta soovitas mul hakata õppima trompetit, mida ta ka ise mängib. Sügisel sain kooli orkestrist harjutamiseks pilli ja sõber hakkas seda mulle õpetama,” rääkis Martin. Ta liitus ka orkestri ettevalmistusrühmaga. “Areng oli piisavalt kiire, juba poole aasta pealt võisin orkestrisse mängima minna. Möödus veidi aega, enne kui ma julgesin üldse mingit nooti häälega mängida. Tasapisi julgus kogunes ja olen muusikaliselt palju arenenud,” tunnistas Martin.“Tänu pilliõppele on mu kõrv palju teravam ja oskan nüüd muusikas tähele panna ja hinnata elemente, mida varem ei märganudki,” ütles ta.
Noortel palju võimalusi
“Põltsamaal saavad noored tegeleda kõigega, millega soovivad. Meil on uus spordikompleks, noortekeskus ja värskelt renoveeritud koolimaja. Läbi linna voolab jõgi ja paari kilomeetri kaugusel on järve ääres rand. Kultuurikeskuses saab käia näiteringis,” loetles Martin. Tema sõnul võtab kool vastu kõiksuguseid ideid ja koos saab midagi ikka välja mõelda. Martin tunnistas, et kodulinn on aastatega väga armsaks saanud ning järjest suuremaks on läinud soov tulla pärast ülikooli siia tagasi, kuid paraku ootab suurem tulevik ees suurlinnades. “Aga kes teab, äkki veedan ma oma pensionipõlve siin,” muigas Martin. Karl arutles, et võib-olla tekib tal noore arstina huvi avada mõni uus arstikeskus ning ehk saab selle asukohaks Põltsamaa.
Martinil on plaanis enne ülikooli ajateenistus läbi teha. Riigikaitsega Martin oluliselt ei tegele, aga välisuudistel hoiab ta ikka silma peal. Ta tõdes, et läheb ajateenistusse vaid sellepärast, et see on riigi poolt määratud kohustus. “Nagu koolis tahtsin tüütutest asjadest kähku lahti saada, on samamoodi ka ajateenistusega. Ülikooli ajal võib olla päris keeruline sinna minna,” põhjendas ta oma otsust.
Karlil aga on plaan enne ülikooli sisse elada ja alles siis kaitseväkke minna. Ajateenistuse läbimine on Karli sõnul õige tegu. “Oleks piinlik, kui kunagi tulevikus peaks vaja minema mehi, kes jõuaksid püssi käes hoida, aga ma ei oska salvegi vahetada,” sõnas Karl, kes võtab ajateenistust pigem kui võimalust. Ta loodab seal harjutada distsipliini, õppida meeskonnatööd ning omandada oskusi, mida ka igapäevaelus vaja võib minna. “Muidugi tulevad mehed ajateenistusest tagasi suuremate musklitega. Mis saab minul kui sportlasel treenimise vastu olla,” naeris Karl.
Teisel pool maakera
Martinile jääb kooliajast meelde pöörane reisimine poole aasta vältel. “Mul õnnestus saada Tartu ülikooli teaduskoolilt stipendium, millega käisin San Franciscos koolitusel. Eriti vägevaks tegi asja see, et e-maili stipendiumist sain siis, kui olin perega Kreetal. Enne olin käinud klassiga Ungaris,” meenutas Martin. San Franciscos toimunud koolitusel õpetati, kuidas end motiveerida, kuidas kasutada aega efektiivselt ja jagati nippe aju süstematiseerimiseks. “Esimesel kahel päeval õpetati mitmeid oskusi. Ja oli paras šokk, kui pidime kolmandal päeval õpitut üksteisele õpetama,” kirjeldas Martin ja lisas, et koolitus oli väga väsitav, kuid elamusterohke. Kokku oli tulnud õppureid Ameerikast, Eestist ja Austraaliast. “Paraku ma koolituselt püsivat tehnikat või oskust kaasa ei võtnud. Saime endale mahuka õpiku, kus on kogu info põhjalikult kirjas, aga ma ise suhtun sellesse asja üsna skeptiliselt,” tõdes Martin. Samas on ta teadukoolile ja Jaan Tallinnale selle ainulaadse võimaluse eest väga tänulik.
Karl meenutas, et kooliajast jäi talle meelde iga-aastane kõnelaager. “Kõnelaager oli minu jaoks mingis mõttes kui päästerõngas, mis visati just siis, kui olin koolist väsinud ja tahtejõud hakkas kaduma,” rääkis Karl ja selgitas, et laagris sai koolimõtted peast visata ja nautida sümpaatset seltskonda veelgi sümpaatsemate juhendajatega. Ta tunnistas, et pärast laagrit oli alati uus hingamine. Naljakas lugu oli aga laagrisse minekuga. “Eesti keele õpetaja pakkus laagrit 7. klassis ja ma olin kategooriliselt sellele vastu. Ise veel naersin, et kõnelaager – kes sinna veel kõnesid õppima läheks. Sama juhtus 8. klassis, aga õpetaja ei andnud alla. Ta otsis pinginaabri ja minu isiklikult üles ja peaaegu et sundis minema.” See päev on Karlil siiani meeles ja ta on õpetajale tänulik.
Poisid loodavad, et nende teed väga lahku ei vii ja et nad on sõbrad ka paarikümne aasta pärast. Telefoni teel või sotsiaalvõrgustike kaudu saab ikka sidet hoida. Karl sõnas, et küllap nad ikka spordiväljakul või mängulauas Martiniga kokku saavad. “Loodan, et ka 50 aasta pärast kohtume veel pokkerilaua taga,” naeris Martin.
MARGE TASUR
