Kevadel pöörame loodusele rohkem tähelepanu, on keskkonnakuu, looduskaitsekuu, praegu metsanädal. Mustvee Gümnaasiumi õpetaja Anneli Soosaar, kellel ka endal meeldib metsas käia, sai kokkuleppele tuntud retkejuhi Vahur Sepaga, et ta jutustaks seitsmenda klassi noortele, mida Pala loodusrajal näha.
Vahur Sepp on pikalt jahimehe seisuses olnud, ta pööraski tähelepanu eeskätt suurematele loomadele. Õigemini nende tegevusjälgedele. Kohe oligi näha, et noore kuuse vastu on end sirutanud noor mõmmik ja küünisejälgedesse oli nõrgunud vaik. Need vaod olid kõrgel, aga vana karu puhul oleksid need veel kõrgemal olnud. Territooriumi tuleb märgistada!
Karust saime teada, et sööb kõike rohelist, näiteks siirdesoo taime villpeadki. Jahimehe teadmised tulevad tihti ka ekskrementide uurimisest. Ükskord olevat karu oma kiskjaloomust näidanud ja ajanud kaks mäkra oma urust välja ja äragi söönud. Siis meenutanud see, mis seedeprotsessist järele jäi, karvamütsi!
Pikalt sai uuritud kobraste poolt maha jäetud vetesüsteemi. Kui kõlbulikud puud on langetatud ja taimset kraami nappima hakkab, võtavad koprad ette uue kodu rajamise. Nad ju tublid ehitajad ja närilised, kelle elu üks põhitegevus ongi närimine. Muidu ei mahuks ju hambad suhu ära! Mõne aja pärast võivad koprad algsesse elupaika naasta.
Huvitav fakt ajaloost seletab, miks vahepeal koprad päris ära kütiti. Nimelt näeb vene õigeusk ette paastuaja, mille vältel ei tohi süüa liha. Kirik kuulutas kopra kalaks, mille kohta keeld ei kehtinud. Nii oligi paastuajal muudkui koprapraad laual. On olnud tõendeid, et ka karu on söönud kopraid. Seda tegi ta madalvee ajal, sest siis on koprauru suue kättesaadavam.
Igal liigil looduses on omad kombed. Kasvõi kaevamise osas. Rebane pidi urgu tehes liiva laiali loopima, mägra kaevetöö puhul jääb koopasuu ette vagu. Pala metsade mõhnastikus on palju häid paiku, kus uuristajatele peaks meeldima. Need pinnavormid on jääaegse tekkega ja pärast jääaega olid esimesed loomad, kes alale tulid, kobras, põder ja metskits ehk kaber. Nii et need on meie kõige ürgsemad, kõige omasemad ulukid.
Vahur Sepal on olnud juhtum koeratapja-hundiga, kes öösel tema õues käis. Mees läks püssiga, et teeb või hoiatuslasu. Hommikul tõdes, et läks pihta ja hunt maas. Oma retkel leidsime ühe teise hundi poolt jäetud hunniku, mida puuoksaga uurida tuli. Giid Sepp selgitas näitlikult, et kuna hunt sööb valimatult kogu saagi, siis võib näha väljaheites ka konditükke. Ilves sööb vaid valitud palasid. Ilves tabab oma saagi hiilides nagu kass ikka, lämmatab ohvri, tapab rohkem, kui sööb, mängulustist ka. Eks meie metsades ole ka šaakalilaadsete kommetega loomi, ilves katab siis mõnele teisele laua. Ka jäätunud liha ilves enam ise ei söö.
Põnev oli, et pärast matka saime lõkkeplatsil tutvuda minimuuseumiga. Nimelt olid Vahur Sepal autoga kaasa võetud pargitud loomanahad ja ilusti alustele paigutatud loomakoljud. Igaühel oli võimalik näha, mis siis rebase, hundi või kitse koljus iseloomulikku on. Imetajate nahkadest pidi kõige tugevam ja seetõttu parema kvaliteediga olema saarma nahk, sellele on pandud palliline hinne 100. (Jänese nahk on kolmepalliline! See saarmas oli aga kogemata sattunud kopra lõksu!) Lausa käega sai katsuda hundi, ilvese, rebase, kähriku, põdra, metskitse ja kopra nahka. Viimane on 70-palliline ja hea bioenergeetilise mõjuga. Jahimees ise kasutab kopravõiet, millega loom karvastikku määrib, oma kätele kreemi asemel.
Näidati ka põdrasarvi, kusjuures need võivad olla kas pulkjad või kühvlikujulised. Sügisel ajab põder sarved maha, kui neid kohe ei leia, siis pikapeale võivad hiired need ära näksida. Lindudest esinesid meile väike-lehelind, metstikk, laulurästas. Möödusime kuklase pesadest, maas vedeles väike halljänese karvatuust, võitluse tunnusmärk, händkaku õrnade udemetega sulg…. Kohati sinetas maa sinililledest, mitmel pool näitas oma roosat sarmi näsiniin, ka metssireliks kutsutu…
Lageraie alal oli traktoriga maapind ära songitud, seda nimetati mineraliseerimiseks. Kui kõrged seemnepuud oma vilju jagavad, siis muldsel maal lähevad seemned paremini idanema, ikkagi vaba nišš. Samas ühes nõos see ennast ei õigustanud, seal lämmatasid kiire arenguga rohttaimed ja vaarikad väikesed männid…. Seal tuleb metsa uuendada istutades.
Paiguti kohtasime mõnda võõrliiki või näiteks suurt niinepuud, need andsid märku endistest talu- või metsavahikohtadest. Hästi suure lehise ees seistes jutustas giid, kuidas võõrliike sisse tuues võib peale mitmekesisuse saavutada seda, et senine koosluse tasakaal kaob; lehisega koos näiteks tuli kaugelt Siberist meile leppade seenhaigus! Aga vanad puud on head, seal leiavad elupaiga hoopis teised liigid. Möödusime kuivanud kasest, selle tüvelt oli latakatena maha kistud tohtu. Musträhni töö, too sai sealt kõhu täis kasekooresäsi üraskitest. Teise, kaugema puu tüves mustendas ümar auk — rähni korter!
Nägime veel üht ja teist, metsas näeb alati. Läbisime kokku 8,5 km, saime Sandrilt teada. Tal oli vastav mõõteriist kaasas. Aeg möödus ruttu ja tee läbiti kiiresti, muljeid sai palju ning toredaid.
EHA NÕMM
