(Järg 24. aprillil ilmunud osale)
1932. aasta suvel kandsid lõpuks vilja ka õpetajakoha otsingud: Kastre-Võnnu valla Peravalla algkool vajas muusikaliste võimetega õpetajat ning 27 kandidaadist valiti välja Linda Baumann. Soode keskele kolimine oli omaette elamus: kõigepealt tuli sõita laevaga mööda Emajõge Kikksaarde, sealt edasi läbi soode kooliteenija hobusega. Pärast Kastret ei jäänud teele enam ühtegi elamut. Ahja jõe ääres oli kõikjal vaid soo.
Peravalla kuueklassilises koolis oli 50 last ja kaks õpetajat. Korraga tuli õpetajal tegelda kolme klassiga. Lisaks laste õpetamisele asutas Linda Baumann Peravallas laulukoori, mille proovidele tuldi kevadel suurvee ajal paatidega, sügisel ratsahobustel ja talvel suuskadel. Ükskõik kuhu elu Lindat edaspidi ka viis, ikka läks tema ümber varsti lahti elav muusikaline ja näitekunsti alane tegevus. Juhendajana ei tulnud talle mõttessegi selle töö eest tasu nõuda.
Nii möödusid kolm aastat seal Peravalla „pärapõrgus” imekiiresti ning neist jäid kaunid mälestused – muu hulgas ka sellepärast, et Peravallast leidis Linda endale 1933. aastal abikaasa: kohaliku noore talumehe Teet Tanni.
1935. aastal määrati Linda Tanni Otepää valla Päidla algkooli juhatajaks. Seal tuli tal alustada justkui Jumalal maailma loomisest, sest kool oli üsna käestlastud. Kapitaalremondi käigus jäid endisest koolimajast puutumata vaid välisseinad, aknad ja uksed ning ehitati saalile välja lava.
Koolis polnud ei õppevahendeid ega elektrit. Tunniplaan tuli korraldada nõnda, et kirjutamist ja lugemist nõudvate ainete tunnid toimuksid keskpäeva paiku, mil rohkem valgust. Et koolis rohkem õpetajaid polnud, siis tuli Linda Tannil üksinda üheaegselt õpetada viit klassi. Üks endine Päidla koolipoiss kinnitas hiljem, et õpetaja Tanni pani ta saksa keele oskusele niivõrd tugeva aluse, et ta olnud selles aines kogu keskkooliaja esimeste hulgas.
Päidlasse tulles asutas Linda Tanni kohe segakoori ning näitemänguringi ning oli kõikide pidude hing, astudes neil üles ka soololauludega. Laulmissoov temas aastatega üha kinnistus. Päidlas elades hakkas 29-aastane Linda Tanni Tartus eratunde võtma. Tunnis käia sai ta vaid üle paari nädala laupäeviti. Sügisel vihma ja pori, talvel tuisu ja pakasega tuli tal minna hobusega, suuskadel või jalgsi
Linda Tanni laulis kuni kuus tundi päevas ja nii kolm aastat järjest. See andis erakordse karastuse, mille tõttu Linda Tanni oli alati võimeline laulma, tema pärast ei jäänud hiljem ära ükski Vanemuise etendus. Kuna Linda Tanni õpetaja oli rahvuselt soomlanna, arendas ta tema maitset karge Põhjamaa muusika suunas ning aitas tal vältida Lääne maguslääge kerge muusika võrku sattumist. Terve 1940. aasta kevadtalve oli lauluhuvilisel koolijuhatajal nii palju tööd, et ta ei saanud kordagi Tartusse tundi sõita. Kuid ega Tanni jonni ei jätnud. Kodus õppis ta selle ajaga iseseisvalt ära seitse suurt ooperiaariat, kaasa arvatud duett Mozarti ooperist “Don Juan” itaalia keeles. 15. detsembril 1940 toimunud kontserdil Tartus tunnistas arvustus parimaks Linda Tanni, tõstes esile tema häälekooli, teksti andmise selgust ja kaasaelamist. (x)
Kui 1940. aasta suvel kehtestati Eestis nõukogude võim, võeti kooliõpetajate ametisse sobivus kaalumise alla, jättes nad asja arutamise ajaks töö ja palgata. Linda Tannil poliitilisi “patte” ei leitud. Poliitilisest survest veelgi raskem oli neil aegadel taluda petrooleumi puudust. Koolivihikuid tuli kontrollida ja parandada küdeva pliidi ees istudes. Laule õppis ja harjutas Linda Tanni suures klassiruumis oreli juures kuuvalgel.
9. mail 1942 kutsus Vanemuise tollane direktor A. Eller kontsertidel menukalt esinenud Linda Tanni laulusolistiks Vanemuise teatrisse. Pärast mõningaid kõhklusi otsustas ta kutse vastu võtta: mille nimel siis aastaid vaeva nähtud ja end koolitatud sai, kui nüüd, eesmärgile nii lähedal olles, põnnama lüüa? Kannapööre kutsealases karjääris aitas osalt leevendada ka ränkraskeid läbielamisi isiklikus elus: Linda Tanni abikaasa oli hukkunud nõukogude repressiivorganite käe läbi. Samas tähendas maalt koolitöölt linna teatrisse siirdumine loobumist majanduslikust kindlustatusest: linnas jagati okupatsiooniajal nappi söögipoolist üksnes talongide alusel.
Vanemuise trupi liikmeks arvati Linda Tanni alates 1. augustist 1942 ning ta töötas seal ooperi- ja operetisolistina 21 aastat, esinedes enam kui 50 ooperis, operetis ja sõnalavastuses üle 1500 korra. Lisaks sellele astus ta üles ligemale 400 kontserdil Eestimaa 130 asustatud punktis ühtekokku 200 lauluga. Tanni kordaläinud ooperirollidest võiks nimetada Maidut Ernesaksa “Pühajärves”, Aidat Verdi “Aidas”, Paminat Mozarti “Võluflöödis”, Micaelat Bizet’ “Carmenis”, Neddat Leoncavallo “Pajatsites”, Malle Ernesaksa “Tormide rannas”, Mimid Puccini “Boheemis”, Liisat Tšaikovski “Padaemandas”, Nataljat Dzeržinski “Vaikses Donis”, vürstinnat Dargomõžski “Näkineius”, Hannat Smetana “Müüdud mõrsjas”, Tatjanat Tšaikovski “Jevgeni Oneginis”, Margaretet Gounod’ “Faustis”, Desdemonat Verdi “Othellos”, Cio-Cio Sani Puccini “Madam Butterfly’s”, Halkat Moniuszko samanimelises ooperis ja nimiosa Tšaikovski “Jolanthes”. Kaasa tegi ta aga enam-vähem kõigis Vanemuises 1940.-1950. aastatel lavale toodud ooperites. Vaatamata suurele koormusele teatris, lõpetas ta töö kõrvalt edukalt ka muusikakooli, kus tema lauluõpetajaks oli delikaatne Rudolf Jõks. On kahju, et Linda Tanni hiilgeaegadel ei olnud lindistamised kuigi tavapärased ja tema häälest pole säilinud ühtki helisalvestist.
Linda Tanni ei olnud oma karakterilt naiivne, sädelev subrett ega blaseerunud seltskonnadaam. Tema olemus oli dramaatiline ja talle sobisid hingelisi läbielamisi kajastavad rollid. Nendeni jõudmiseks kulus tal aega, ent tööd oli tal teatris algusest peale palju. Seepärast polnud tal aegagi mõelda sellele, et ta häälekool ja ettevalmistus on tegelikult veel üsna puudulikud. Hiljem on ta tunnistanud: “Kõigepealt olnuks tarvis õppida! Üleöö olin ma kuulsaks saanud. Mind vajati kõikjale. Ja mina muudkui laulsin!”
Õnneks oli Linda Tannil sihikindel iseloom, loidust ja enesega rahulolu ta ei sallinud. Teiste lauljate arvates uskumatult vara alustas ta Vanemuise kontserdisaalis iseseisvate soolokontsertide andmist, klaverisaatjaks hinnatud pianist Leonid Milk. Soolokontserte andma innustas teadmine, et teatrilaval on algajal näitlejal lavalise vilumatuse tõttu raske täiel määral oma häält näidata, kuid iseseisvana kontserdilaval oli võimalik end avaldada mitmekülgselt ja näidata kava koostades ka oma muusikalist maitset. Julgust soolokontsertidega üles astuda lisas ilmselt ka asjaolu, et sõjaajal, mil muid meelelahutusvõimalusi vähe, oli kontsertide ja teatrietenduste külastamine väga moodi läinud.
Pärast Linda Tanni esimest kontserti avaldas helilooja Juhan Simm talle tunnustust suure meeldiva kõlaga häälematerjali eest, millel on kandvust, painduvust ja dramaatilist külge. Lauljapalk oli samas väga väike. Kuupalga eest võis saada talumehe käest kilo võid või mõnelt sahkerdajamutilt paari siidsukki. Suurema osa teenitud rahast andis Linda vanematele, kes selle eest maalt toidukraami ostsid.
“Kuigi sõjajärgne periood oli ääretult raske ja kõigest tunti puudust — toiduainetest, riietest jne —, oli kõigis ometi tohutult energiat ja raugematut tahet elu uuesti üles ehitada, töötada, uusi väärtusi luua,” kirjutas Linda Tanni. „Milline rõõm oli, kui kusagilt kellegi tuttava tuttava kaudu õnnestus saada tükike sitsi või bembergi, et endale kleit valmistada! Kahest pearätikust võis aga oivalise pluusi õmmelda.”
Tööstuskaupu — riiet, sukki, jalanõusid — sai vastavate talongide eest osta Tallinnast. Kui Linda Tanni ja tema paar naiskolleegi Tallinnast jalanõusid ja kangast ostmast tagasi jõudsid ning raudteejaamast teatri poole suundusid, möödus neist patrulliv sõdur, püss seljas ja valge lint ümber varruka. Sõnagi lausumata haaras ta Linda Tanni kohvril, kus olid ülejäänud raha ja talongid, sangast. Nii Tanni kui teised näitlejad pistsid täiest kõrist röökima. Sõdur kohkus sellest hirmsasti ära, laskis kohvri lahti ja katsus, et kuhugi lähema maja taha varjule sai. Linda Tanni sel õhtul aga läbi varemetes linnaosa oma Puiestee tänava koju minna ei julenudki, vaid veetis öö külmas ja kõledas teatrimajas.
Lavastajate hulgas, kelle käe all Linda Tannil Vanemuises töötada tuli, oli ka legendaarne Kaarel Ird. Tema lavastuste kohta kinnitas Linda Tanni, et need olid nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saanud. Ja selles kaoses, maailmaloomise segaduses pidi näitleja esietendusel oma parima andma! Linda Tannil tulid enda sõnul osad kõige paremini välja siis, kui lavastajal oli palju tegemist teiste osalistega ja teda algusest peale omapead jäeti.
Paljude muude ideede hulgas tuli Irdile pähe mõte esitada Tšaikovski ooperit “Padaemand” vene keeles. Liisa osa pakkus ta Linda Tannile. Viimane polnud koolis vene keelt õppinud. Ent ta polnud õppinud ka itaalia, hispaania, soome, isegi prantsuse keelt, küll aga oli neis keeltes laulnud. Nii võttiski ta pakkumise vastu. Algas metsik töö. Tundmatud sõnad tuupis näitlejanna pähe nagu arvuderea. Kuu aja pärast oli roll selge ning esinemisel apse ei olnud. Ainsaks preemiaks ennastületava töö eest sai lauljanna pärast esietendust tasuta sõidu teatrist koju Puiestee tänavale.
i
MADIS MÄEMETS
