Kui alustada mõne inimesega juttu sellest, et libisemine ja komistamine võivad põhjustada tõsiseid tööõnnetusi, siis enamasti vaadatakse kõnelejat paremal juhul pisut arusaamatu pilguga, halvemal juhul aga kisub kuulaja suu muigele. Tõsised õnnetused, nende hulgas ka tööõnnetused, seostuvad inimeste peades ikkagi eelkõige masinate, kõrgustes turnimise või teravate tööriistadega.
Tegelikkus on aga risti vastupidine – kõige levinumaks tööõnnetuse põhjuseks on just samal tasapinnal libisemine ja komistamine. Võib tunduda uskumatuna, kuid nii on see tegelikult kõigis sektorites rasketööstusest kontoritööni. Taoline õnnetus võib juhtuda ükskõik kellega meist, kusjuures tagajärjed on sellistel õnnetustel sageli üsna rängad.
Eelmisel aastal juhtus kokku 772 libisemisest ja komistamisest tingitud tööõnnetust. Mõtlemapanevaks faktiks oli nende õnnetuste puhul see, et iga kolmas tööl sellisesse õnnetusse sattunu oli oma vigastuse tõttu sunnitud töölt eemal olema rohkem kui kuu aega. 2012. aastal oli just libisemisest ja komistamisest tingitud töövõimetuspäevi Eestis kokku 24 886.
Need on karmid ja mõtlemapanevad numbrid, kuid pahatihti võetakse selliseid õnnetusi kui paratamatust – inimesed ju ikka libisevad. Tõsi, täielikult vältida ei saa neid kunagi, kuid nii tööandja kui ka igaüks ise saab võimalike riskide maandamiseks päris palju ära teha. Seega tuleb iga üksiku õnnetuse puhul mõelda, miks see juhtus, kas oleks saanud seda ära hoida ning mida teha, et tulevikus selline õnnetus ei korduks.
Enamasti pole kukkumise põhjuseks kondinõrkus ega valesti astumine, vaid hoopis mingi väline tegur – kas on tööriistad vedelema jäetud, tolkneb mõni juhe jalus, on põrand märg või on lihtsalt valitud selleks konkreetseks tööks sobimatud jalanõud. Näiteks nüüd, talve hakul on kindlasti oluline üle vaadata, kas töö juures saab jalanõud välisukse juures korralikult lumest puhtaks kloppida, sest talla alla jäänud lumi töötab teinekord paremini kui norralaste suusamääre parima suusailmaga. Eriti veel, kui seda kombineerida näiteks poodide ukseesiste siledate põrandaplaatidega või metallist lävepakuga. Arusaadav, et igal pool ei saa hakata esimese lumesajuga uste kohale varikatuseid ehitama või põrandaplaate vahetama, kuid abi on sellestki, kui ohtlikud kohad nähtavalt märgistada.
Või võtame näiteks trepid, kus sageli kukutakse. Enamasti ei uuri ju inimesed kõndides iga üksikut trepiastet ning nii võibki juhtuda, et kui mõni aste on teistest erineva kõrguse või laiusega, läheb astumiserütm sassi ning kukkumine on kerge juhtuma. Treppi naljalt ümber ei ehita, aga mõne värvilise ja silmatorkava riba mahakleepimine on vaid paari minuti töö.
On veel rida soovitusi, mille järgimine võtab natuke rohkem aega ja tööd, alustades ohtlike kohtade piisavast valgustamisest kuni selleni välja, et on olemas spetsiaalseid põrandatöötlusvahendeid, jalanõusid ja lisaseadmeid, mis aitavad libisemist vähendada.
Eelkõige peab aga ikkagi inimene ise ennast hoidma. Erijalatsist on vähe kasu, kui töötaja seda jalga ei pane või kui ohtlikud kohad on selgelt märgistatud, kuid töötaja selle asemel, nina nutitelefonis, mööda koridori uitab. Seega tuleb olla tähelepanelik ning keskenduda oma tegemistele just siin ja praegu, sest kukkumist tagasi ei pööra!
i
MARET MARIPUU, tööinspektsiooni peadirektor
