Voore Triibu nimelist ettevõtmist veab Rakvere Spordikeskus eesotsas Allan Jaakusega ja see toimub Voore paisjärvel, mitte eriti kaugel Palamusest. On teada varasematest aastatest, et Voorel tehakse tulemus särjega. Ning särjepüük on hoopis midagi muud kui ahvena jahtimine. Mõni aasta tagasi läks Voorel arvesse vaid ahven ja särje eest põgenemisega oli tükk tegemist! Ka jäi Voorel luurel käimata, osalt seetõttu, et veekogu on väike ja pealegi on mul seal hästi läinud (2010. kolmas ja 2011. aastal esimene koht). Tegin vaid valmis õnged 0,06mm, 0,08mm ja paar tükki ka 0,1mm tamiiliga. Segasin Sensase punase särjesööda riivsaiaga ning arvasin, et sellest peaks aitama. Konksusöödaks oli vaid matõll.
Hommik on Põhja-Eestis talvine – sajab lund ja külmakraade on neli. Lumesadu lõpeb Koeru kandis ja Voorel on pilvealune, sajuta, kuid kaunis valju põhjatuulega ilm. Osalejaid on sel aastal pea poole vähem – 80 ringis. Registreerimine tehtud, riided selga aetud, asjad üle kontrollitud, on veel enne starti aega tuttavatega lobiseda, endal üks silm järvel: kuhu küll suund võtta?
Mis siin ikka jalgratast leiutada, lähen eelmisel aastal edu toonud kohta. Stardipaugu kõlades tormavad janused kalastajad üle lumevallide järvejääle. Stass kappab kõige ees, kelk varustusega taga – paistab, et tal on plaan hõivata minu eelmise aasta koht. Nii ongi, aga mahun minagi lahedalt sinna kaskede alla.
Alustuseks teen 3+2 auku kaldaga risti ja söödan need ära, siis valin õnge 0,08mm tamiiliga ja 2,5mm kirbuga. Kohe esimese allalaskmisega on võtt ja särjeke ongi käes! Järgneva poolteise tunni jooksul võtab kala kindlalt, järjest ja pirtsutamata. Esimese kolmveerandtunniga on vöökott (2-2,5kg), kuhu kala panen, parasjagu nii täis, et pean seda ümber valama. Hea aeg kestabki poolteist tundi, siis tempo aeglustub ja pean lisaks kahele põhiaugule proovima ka teisi algul söödetud auke. Annavad kala needki, välja arvatud üks. Enam kala saan siiski kahest august. Poolteist tundi enne võistluse lõppu tühjendan veel kord vöökotti ja tunnen, et külm hakkab püüki segama. Kohapeal istumine, märjad käed ja külm tuul teevad oma töö. Tund enne lõppu on selge, et nii lõpuni vastu ei pane – kindad kätte, puur pihku ja puurin kolm-neli auku, siis jooksen teise kaldasse ja puurin ka sinna neli auku. Sellest piisab, et veri liikuma saada, kehal on sooja nüüd küll, vaid näpud on kohmetanud ja matõlli konksu otsa ajamine ei ole lihtne!
Viimasel tunnil on kala muutunud väga pirtsakaks – kui varem said kala ka matõllinartsuga, siis nüüd peab igal allalaskmisel uuesti söödastama, seda kõike kohmetunud näppudega! Ja mängitamist tahab rohkem, algul oli vaid kirp vaja alla lasta ja hoida hetkeks paigal. Sellele vaatamata midagi siiski tilgub, olgugi, et kala on väiksem. Vaatan igatsusega kella – saaks juba see kannatus otsa! Ongi lõpusignaal, ajan end püsti, kerin õnge.
Komberdan kangete jalgadega kalda poole ja valan seal kalad kahte kilekotti – polegi nii palju, kui tundus! Kaalumisel selgub, et senised kaalud pole eriti suured — nii kolme kilo ringis, lootust on. Kaalun esimesena ja et kala on üle
i
MARKO ABRAM, Voore Triibu 2012 võitja
