Si vis pacem, para bellum – Tahad rahu, valmistu sõjaks. Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus enam kui 1600 aastat tagasi. Aktuaalne on see mõte täna NATOsse kuuluvas Eestiski.
Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda. Jagunemine on toimunud keskse küsimuse püstitamisel, miks me seda teeme. Ühed on seisukohal, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on “millal”, ning kas meie kaitsevõime on selleks ajaks vajalikul tasemel. Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma ette valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.
Kuigi tegevused on suhteliselt sarnased ja koostöögi enamalt jaolt sujub, tekib aeg-ajalt põhiküsimuse erinevast püstitusest siiski omavahelisi arusaamatusi ning vahel vastasseisegi. Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et nn “millal”-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. Sellisel seisukohal olijatele on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne. Kui see vajalik tundub, siis ehk ainult väljaõppe pärast. Samuti ei peeta muid kriitilisi valdkondi, näiteks nn kübersõdalasi, kuigi omadeks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine – vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi, ja kui häda käes, siis tuleks põgeneda metsa.
Julgeoleku mõiste sisu on muutunud
Me elame väljakutsete perioodil. Täna, kus riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kus hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.
Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigeaegselt oma julgeolekupoliitika aluseid ning täna on sellelt pinnalt omakorda valmimas laiapõhjaline riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ja IRL vahel paneb sellele aluse ning ajaraami.
Me oleme võtnud ambitsioonika ülesande järgmise nelja aasta jooksul nüüdisajastada kogu Eesti riigikaitseline seadusruum. Juba on valmimas uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst. Minu meelest kõige olulisem — rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduste ümber- ja ühtekirjutamine — on saamas laia poliitilist toetust. Just nimelt üheks seaduseks kirjutamine on siin oluline.
Kriisiajal uut lähenemist ei loo
Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus. Kunstlikult vaid kriisi-, sh ka sõjaajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid ei hakka lihtsalt tööle. Kriisiajaks erinevatele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.
Nii peamegi täna vaatama, kuidas erinevates Eesti põhiseaduslikku, korda ja iseseisvust ohustavates situatsioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutamisel) jaotuvad kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning Riigikogu ülesanded ning vastutus ja millal ning kellel me peame nende tavaõigusi laiendama.
Tegevused ja nende raamid
Kindlasti on oluline, mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ja kui aktiivsed me oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen samas väita, et eelpool kirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks sama tähtis ja vajalik.
Tänase IRL ja Reformierakonna valitsusliidu julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika eesmärk on parimate julgeolekutagatistega iseseisev Eesti riik, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule, praeguste ja tulevaste põlvede eneseteostusele ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.
Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ning -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on julgeoleku ja turvatunde edendamisel oluline roll. Riigikaitse oluline eeldus on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.
i
MATI RAIDMA, Riigikogu Riigikaitsekomisjoni esimees, Reformierakond
