Kasahstani jõudes ostsin endale kohe siinsetes ülikoolides praegu kasutatava Kasahstani ajaloo raamatu, et lugeda endale veidi selgemaks see pilt, mis kohalikel oma ajaloost on. Raamat ise suhteliselt konspektiivne, aga oli mulle heaks lugemiseks, et paremini aru saada maast ja rahvast, kelle seas ma mingi aja elan ja töötan.
Kasahhide suurem identifikatsioon ajaloos on seotud mongolite suurvõimu ajaga ja nad seovad oma ajaloo Tšingis-khaani riigiga nii, et need mõjud jooksevad tänasesse päeva välja. Kuigi teatud paralleelide tõmbamine tänase päeva ja Tšingis-khaani aegadega võib tuua väga huvitavaid nüansse ajaloo mõistmiseks, tasub vaadata just 20. sajandi ajalugu ning leida ehk siin suuremaid sarnasusi. Juhtusin juttu ajama ühe haritud inseneriga ja kuna mõlemad oleme vanaisad, siis arutasime sedagi, mida saab meie noorem põlvkond teha teisiti, kui oli antud 20. sajandil elanud põlvkondadele.
Inseneriga maailma asju arutades oli huvitav arutada ka tänast päeva, sest just täna räägitakse Kasahstanis palju küberkaitsest ja vajadusest riiki küberrünnakute eest kaitsta. See on veidi omapärane olukord, sest kui meil algas Eestis tiigrihüpe ja IT-revolutsioon, siis ega vähemalt meedia selle protsessi ohtudest liialt palju ei rääkinud. Kasahstanis on täna aga kaks protsessi peaaegu ühes tsüklis ja nii õhutab riigi president kiiremalt arendama IT-võimekust riigis ja seda kõikjal, kus vaid võimalik. Seetõttu Kasahstanis tõesti väga palju ka räägitakse IT-arengutest.
Kõik kuriteod ei paista välja
Samal ajal on maailm IT-alal jõudnud suurte küberohtude tajumise aega. Kuulsin just Kasahstani meedias avatud diskussiooni, et tänapäeva sõjad algavadki küberrünnakutest ja siin siis küsimus, millisest hetkest mingid „tavalised küberrünnakud” muutuvad sedavõrd massiivseks, et neid võiks hakata juba kübersõjaks nimetama. Loomulikult kirjutatakse sõja lugu nagunii tagantjärele, sest sõja erinevad etapid ja muu selguvad alles siis, kui sõda kord juba lõppenud on ja kirjutajatel aega tõmmata selgeid piire selle erinevate etappide vahele. Kuid minu vestluskaaslasest insener oskas minu tähelepanu juhtida kasahhide raskete aegadele 20. sajandil ja ta oskas need keerulised ajad mulle päris lühidalt selgeks teha.
Maailm teab Venemaa näljahädadest 1920. aastatel ja viimasel ajal on Ukraina ajaloolased maailmale meenutanud, kuidas Stalini võimu ajal pandi Ukrainas toime inimsusevastane kuritegu, näljutades surnuks miljoneid ukrainlasi aladel, kus maailma on parimad maad vilja kasvatamiseks.
Tegelikult pandi 1930. aastatel taoline kuritegu toime ka Kasahstani aladel, kui nomaadidelt võeti ära nende loomad ja umbes kaks miljonit kasahhi suri steppides nälga. Kuna nomaadid elavad väga hõredalt hiigelaladel laiali, ei paistnud see kuritegu nii hästi maailmale kätte, kui see oleks toimunud linnalistes asulates.
Ka kasahhide kaasamine teise maailmasõtta on omamoodi lugu, sest kui ametlikud õpikud kirjutavad ikka, kuidas Stalini jaoks oli teise maailmasõja jõudmine NSV Liidu aladele suureks üllatuseks, siis tavalised kasahhid ei saa päris hästi aru, kuidas kohe sõja alguses jõuti juba nii palju kasahhe mobiliseerida sõtta ja paisata nad juba sõja algperioodil kõige ohvriterohkemal ajal lahingutesse. Kasahstani ajaloolased väidavad, et kaotused Kasahstani aladelt mobiliseeritute seas olid ikkagi väga suured. Mõned väidavad, et sõjast tagasi jõudis vaid iga neljas sõjamees.
Mul on olnud võimalus rääkida tudengina meie laskurkorpuse meestega, kes sel ajal julgesid ja soovisid nooremale inimesele sõjast tõtt rääkida. Nende väitel oli 1945. aasta Kuramaa operatsioon Stalini võimu jaoks ka võimalus hävitada rahvusväeosad nõukogude relvajõududes, et sellega sooritada veel üks genotsiid eestlaste jätkusuutlikkuse vähendamiseks. Sõtta olid võetud ju mehed, kes olid võimelised saama järglasi, kelle lastest oleks saanud rahvas kasvada ja areneda.
Teadlik joomahulluse levitamine
Kasahhid vaatavad täna oma rahva massilist kaasamist sõtta ja just nende ebaproportsionaalseid kaotusi kui teatud mõttes genotsiidi enda vastu. Kuid hoopis huvitavam oli kasahhi vanema mehe jutt sellest, mis juhtus aastatel 1960-1985. Tema nimetas seda „joomahulluse levitamise ajaks”.
Kui veidi tagasi mõelda, siis on tema jutus iva sees, sest NSV Liidu partei ja valitsus tegelikult kultiveeris napsitamist ja see kasvaks kiirelt juhitamatuks alkoholismi levikuks kogu suure impeeriumi alal. Kasahh meenutas, et igale mehele oli surve viina juua nii suur, et sellest survest vabastas vaid arstitõend. Joodi igal ajal ja igal pool ja kui tavaline oli seltskonna surve, et võta ometi pits (kus mõõduks oli kuulus 200 ml Muhhina kaheksanurgeline klaas), ole mees.
Täna vaatavad kasahhid kergendusega sellele, et see suur viinahullus on neil veidi taganema hakanud. Vahepealsetel rasketele segastel üleminekuaegadel andis see viinakurat end uuesti tugevalt ühiskonnas tunda. Kasahhid on uhked tänastele noortele ja nad toetavad seetõttu ka liberaalse moslemisuuna taastumist ühiskonnas, sest usu reeglite juurde jõudnud noored ei jõua nii sageli alkoholi küüsi, kui seda juhtus vahepealsetel aastatel.
Siit tasuks meil ka kodus mõelda, kuidas meie erakonnad meie riigi karskusliikumist toetavad, sest nii mõnegi juhtiva erakonna tagatubades on alkoholitootjate mõju ikka väga tugevalt tunda. Kui meie esimese põlvkonna professionaalsed poliitikud tulid poliitilisele areenile läbi karskusliikumise, siis oli see tegelikult seotud meie tollase olukorraga, mis meie haritlasi väga murelikuks tegi. Nad nägid enda ümber linnas ja külas liialt palju lähedasi, kes viinakuradi küüsi olid sattunud.
Meie meenutame repressioone oma 20. sajandi ajaloos enamasti seoses deporteerimise looga, aga rahvaste liikumapanemist tuleb ka 20. sajandil vaadata kui üht suure sõja pidamise viisi. Meiegi võiksime vaadata oma kaasmaalaste ja lähedast deporteerimist koos suurema pildiga. On üks rahvastega manipuleerimise meetod, kus ühed viiakse ära ja teised meelitatakse või tuuakse vägisi asemele. See on samasugune meetod sõjas nagu tänased küberrünnakud, mida me veel mingi konkreetse sõja alguseks ei oska nimetada.
Samas on täna valla päästetud tõeline rahvaste rändamine. Kas suudame tõestada selle juhtimist teatud kindlate jõudude poolt või nimetame neid protsesse varasemate aegade kogemusele toetudes lihtsalt ajaloos ette tulevateks protsessideks, see on juba tuleviku küsimus. Kasahstani elanikkond sai alles pärast aastat 1985 rohkem teada, mis NSV Liit hiigelaladel oli teinud. Suur oli nende üllatus, kui nad said esmakordselt, kuigi osaliselt teada (sest Kasahstani alale polnud jäänud kõiki arhiive), kuidas siin kohalikku elanikkonda minimaalselt informeerides või üldse nende teadmata oli aastakümneid tuumakatsetusi tehtud, näiteks Semipalatinski polügoonil.
Kui maailm hakkas Tšernobõli tuumakatastroofi järel enam huvi tundma, mida NSV Liidus oli tehtud nn rahuaja aatomi vallas ja kui ohtlik see kõik oli, siis mida sõjaline pool tegi, seda saame ehk kunagi hiljem teada. Tänaseni on paljugi varjatud arhiivide salalaegastesse.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
