Minu jaoks oli võtmeküsimus, kuidas toetada loovust, et tekiks uusi ideid. Rahaküsimus pitsitab meid kõiki, võib-olla ma olen naivist ja idealist, kui väidan, et mõnesse kohta võiks vähem kulutada ja sinna, kus rohkem uusi mõtteid ärgitatakse, võiks rohkem raha kulutada.
Teine väga oluline moment oli avatus. Näiteks rahvatantsurühmad, kes harjutavad enamasti kultuurikeskustes või rahvamajades, võiksid kevadel, suvel ja sügisel, kui on ilusad ilmad, teha proove õues, kus kõik võiksid neid näha. Minul on taoline kogemus olemas – valmistusime eelmisel suvel oma rühmaga üheks Tallinna esinemiseks Põltsamaa lossihoovis. Kõik, kes sellel ajal lossihoovi sattusid, said meie proovist osa. Loodetavasti oli see neile huvitav, see andis uue hingamise ning emotsioone. Meil kardetakse rahva hulka tulla. Paljudel on hirm, et koos käinud rühmas on juba profid ja küllap nad ajavad oma asja. Päris nii see pole. Kõik võiksid liituda, kellel vähegi huvi on. Kõike saab ära õppida.
Mulle väga meeldis ettekanne, kus Paide kogukonnakeskuse eestvedaja Rainer Eidemiller rääkis vabamõtlemisest traditsioonilises kultuuris. Kui punt inimesi tahab midagi teha ja teeb oma mittetulundusorganisatsiooni, siis otsivad nad selleks ka võimalusi. Muidugi on hea, kui kohalik omavalitsus neile appi tuleb.
Kolmandaks tõi Aino Arro konverentsi lõpus välja koostöö olulisuse. Midagi pole teha, tuleb oma ego maha suruda ning tulla kokku, ja kui aetakse sama asja, siis seljad kokku panna. Sellest on rohkem kasu, kui igaüks omaette pusiks. Kõik taandub inimestele, isiksustele, kui avatud ja loovad me oleme.
i
Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht Raivo Suni
