Mustvee kultuurikeskuse juht Ilona Vaagen ja sama asutuse tehniline töötaja Tarvo Leon ning kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp ei leidnud küll ühesugust retsepti, kuidas kino maainimestele lähemale tuua, aga väga paljudest maakinodele üliolulistest probleemidest rääkisid kolm inimest möödunud teisipäeval Mustvees suu puhtaks küll.
Tarvo Leon: Lähiümbruses pole olemaski nii moodsat filminäitamise tehnikat kui on Mustvees. Seoses kultuurimaja renoveerimisega osteti Mustveesse tehnika viimane sõna.
Aparatuur on Ameerikast ostetud 2011. aasta aprillis ja seda tegi firma Karuso OÜ. Meil on võimalusi tegelikult rohkem, kui me neid praegu kasutame.
Mustvee kultuurikeskuse saali aknad on kinni pandud ja puitu kasutatud just sellepärast, et ruumis ka akustikat oleks.
Ilona Vaagen: Meil on ka koorid esinemas käinud ja nemad kiidavad akustikat.
Kuidas film kinno jõuab
Edith Sepp: Kas filmid, mida te põhiliselt näitate, jõuavad teieni rullis või DVD-del?
Ilona Vaagen: Nii DVD pealt kui ka rullilt. Üks film mahub ära neljale-viiele rullile, mis kokku kaaluvad umbes 20 klo ja need jõuavad Eesti Posti vahendusel kultuurikeskusesse. Aga filmi edasi saatmisega on teised lood, viin need Tartusse Eesti Posti kontorisse, kuna Mustveest neid saata ei saa. See karbihunnikute tassimine nõuab jõudu ja kannatust. Ja siis mõtled, mida eelistada – kas filmi mulliümbrikus või rullil. Aga me peame lähtuma siiski vaatajast. Mugavus pole oluline.
Edith Sepp: Tulevikus võiks luua maakinode võrgustiku, pannes püsti ühe serveri, kust saab suvalisest kohast filme arvutisse laadida.
Ilona Vaagen: Ma tassin filme ka sellepärast, et rullidel oleva filmi heli kvaliteet on kordades parem. Plaadi peale on kõik kokku pakitud. Samas olen ma aru saanud, et rullifilme hakatakse üha vähem valmistama, sest kõik lähevad kokkuhoiu ja mugavuse teed.
Edith Sepp: Kui näitate ainult peavooluga kaasaminevaid filme, siis jah. Euroopa väärtfilme tehakse ikka jätkuvalt rullidele ehk siis gurmaanidele jäävad need koopiad alles.
Kas te näitate siin vene filme ka?
Ilona Vaagen: Jah. Ja venekeelset publikut käib kinos isegi rohkem kui eestikeelset.
Edith Sepp: Teil on rohkem näitamisvõimalusi, seega ka filmivalik laiem.
Tarvo Leon: Rulli pealt ongi kõige parema kvaliteediga filmid.
Ilona Vaagen: Filmi näitamise kulu on sisuliselt üks, saatmise kulu on rullide puhul suurem.
Edith Sepp: Litsentsitasud hakkavad samuti muutuma –
Kes valib filme ja milliseid kanaleid kasutatakse?
Ilona Vaagen: No “Boratit” meie näiteks näidanud pole, “Diktaator” jõudis ka levisse vastu suve. Aga kas tullakse näitleja, koomiku või lihtsalt lõõgastuse pärast? Näiteks näitasime “Johnny Englishit” Rowan Atkinsoniga peaosas. Uskusime, et saal tuleb pilgeni täis. Ei tulnud.
Edith Sepp: Kui suur publiku hulk on teie jaoks juba suur?
Ilona Vaagen: Sada inimest.
Edith Sepp: Mis filmid siis toovad nii suure publiku kokku?
Ilona Vaagen: “Starõi novõi god” ehk “Vana uus aasta”. Taolist venekeelset filmi tuleb vaatama umbes 70 inimest. Meil oli tänavu jaanuari algul koolivaheajal kinoabonement – näitasime lastefilme “Pulkson seob sõlme” ja “Võluhõbe”. Kokku tuli vähem kui 50 vaatajat. Iga asi tahab harjumist.
Tarvo Leon: Meil ei ole ühte konkreetset inimest, kes otsib filme. Peame ikka omavahel nõu ja küsime vahest mõne targema inimese käest ka. Ma suhtlen väga palju noortega, tean, mida nad vaataksid.
Edith Sepp: “Eesti film
Ilona Vaagen: Oleme näidanud filmi “Täitsa lõpp”, seda käis vaatamas küll üsna vähe inimesi.
Edith Sepp: Aga “Vasaku jala reede”?
Ilona Vaagen: Ei ole näidanud.
Edith Sepp: Võiks katsetada. Tallinnas oli sellel filmil väga suur vaatajate arv, eriti noorte seas. Koostööd võiks teha koolidega.
Aga “Kormoranid”? Või “Surnuaiavahi tütar”?
Ilona Vaagen: Siis, kui need filmid välja tulid, oli meie maja remondis.
Kinno jõuavad filmid ikka nii, et omavalitsus toetab kino. Muidu ju maal üldse filme näidata ei saakski.
Edith Sepp: Töötav mudel toimib ikka mitme osapoole koostööna, kõik pingutavad – vald, kultuuri- või rahvamaja. Aga väga oluline on kultuurikeskustes üks, heas mõttes, tõeline kinofanaatik. Kõik inimesed, kellega ma olen kohtunud, ei ütle mulle kohe vestluse algul, et nad on kinofanaatikud. Jutu sees tuleb ikka välja, et tegelikult läheb kino talle endale väga korda ja sellepärast otsib ta ka võimalusi teistele filme vahendada. Ja fanaatik oskab ka küsida, mida vaja.
Tõsi, vanema põlvkonna inimesed ei õpi just väga palju uusi asju ära.
Missuguseid võimalusi on üldse kino näitamiseks? Kuidas kino võiks üldse koopereeruda näiteks teatriga?
Edith Sepp: Rakvere variant, kus üks hoiab teist üleval, näitab, et tullakse toime. Kui mitteametlikult rääkida, siis teatrirahvas ütleb, et ehitage kinomaja.
Järeltulevat põlve peab kasvatama
Edith Sepp: Kas Mustvee koolides filmiringi pole? See oleks ju võimalus kasvatada publikut, kes hiljem filme vaatama tuleksid.
Ilona Vaagen: Ei ole. Meil on see võimalus, et laulu ja tantsu taustaks saame filmi näidata.
Tegime ühe eksperimendi – emadepäeva kontserdi ajal näitasid Mustvee Gümnaasiumi õpilased omavalmistatud filme kevadisest Mustveest.
Tarvo Leon: Need olid väga huvitavad filmid. Näiteks jääminekust Mustvees. Kui jää surub kivide peale. Nad on viitsinud kannatada ja oodata, kuidas suur pank lagunes. Nad olid väga nutikad, filmisid ka kõrgemalt.
Ilona Vaagen: Kvaliteet polegi nii tähtis, palju olulisem on noorte tahe seda teha, näha oma tööd suurel ekraanil. Terved suguvõsad tulid vaatama. See oli oluline ja asi toimis.
Edith Sepp: Te ütlesite noortele “Kevadine Mustvee” ja nad personifitseerisid selle, jutustasid oma loo. Väga hea oleks, kui keegi tuleks ja vaataks neid töid, analüüsiks. Tehke väike istumine. Kindlasti leidub tegijaid, kes tahaksid Mustveesse tulla, see ei tohiks olla probleem. Ärge mõelge, et mis nüüd meie, kes siia ikka tahaks tulla!
Tallinnas tootjad ei tea, kelle poole pöörduda, neil pole omavahelist suhtlemist nii palju. Lisarahastamisvõimalust võiks noortele suunatud projektidele taotleda näiteks Hasartmängu nõukogust.
Kindlasti tuleks veel tegeleda projektidega, mis aitaksid maakinosid.
Ilona Vaagen: Eesti Kontserdil on projekt “Muusika maale”. Mina kirjutan projekte ja kontserdid tulevad. Samuti on “Teater maale”. Kas kino puhul ei annaks midagi sarnast algatada, kui Eesti Filmi Sihtasutus näiteks on huvitatud kodumaiste filmide näitamisest maal. Paraku meie kõiki filme siin näidata ei saa.
Kas enne seanssi töötab kinokohvik?
Ilona Vaagen: See idee siin ei tööta. Me kutsusime kohalikku kaupmeest, et tule ja müü siin kinoseansi ajal. Kinno tulijad aga ostsid endale krõpsupakid kauplusest kaasa.
Edith Sepp: Aga kui muuta menüüd? Meil on see kogemus Artise kinoga. Kuivanud popkorni ja limpsi ei tahetud. Tõime sisse head veinid, veidi eksklusiivsemaid snäkke. Kohe hakkas inimestele meeldima. Kinomaja hakkab peagi samasugust filmivaatamise võimalust pakkuma. See on Tallinn, aga näitena hea, et palju sõltub sellestki, kuidas ja mida pakkuda.
Tarvo Leon: Meil on samasugused võimalused tegelikult olemas, tagumistes ridades saab niisama vaadata ja ette panna lauad. Oleme niiviisi salongiõhtuid teinud.
Edith Sepp: Kutsuge julgelt tuntud inimesi esinema, tekitage inimestes harjumus kinos käia, siis nad hakkavad käima.
Ilona Vaagen: Väga raske on Mustvees aimata, kes võiks siin inimestele korda minna, kelle pärast tullakse kinno.
Tarvo Leon: Kui meil oleks raha, saaks teha välikino. Miks mitte näiteks siin pargis filmi näidata?
Edith Sepp: Kui suur see summa peaks olema?
Ilona Vaagen: Kui arvestame, et piletitulu me ei saa, siis peame maksma filmi litsentsitasu, pluss saatmiskulud. Tuleksime välja vähem kui 100 euroga. Meie, kohalikud inimesed, teeme siin ju nagunii oma tööd.
Aga meil peaks siis juba film välja olema vaadatud. Kas nii kiiresti jõuab, ei tea.
Vähemalt saaksime teada, kuidas taoline üritus toimiks.
Väärtfilmid peavoolu sisse
Edith Sepp: Võiks näidata ka n-ö peavoolu ja peavoolule alternatiivi pakkuvaid filme vaheldumisi, näiteks nagu praegu on “Üks pluss üks pluss üks”. Coca cola Plaza Mustvee ei saa olla jätkusuutlik. Kui panustada ainult peavoolu, siis poleks ka see jätkusuutlik. Hea film on hea film. Võiks panustada ka alternatiivi. Riik toetab nö väärtfilme ehk siis peavoolule alternatiivi pakkuvat filmisuunda, peamiselt Euroopa kino. Kui ei kasvata nooremat vaatajate põlvkonda, siis kaevame endale ise auku – eesti kino on eelkõige Euroopa kino ja noorele võiks tutvustada Euroopa kino, kuhu eesti film kultuuriliselt kuulub. Noor võiks heas mõttes tunda huvi ka selle vastu, miks eesti filmitegija teeb ka selliseid filme, mida televisioon ei saa iga päev maha mängida.
Ilona Vaagen: Me peame inimestes taas usalduse tekitama, et kinos saab häid filme vaadata, kunagi ei näidata siin mingit jama.
Ei tasu unustada, et inimesed on endale koju soetanud kalli kodukino näitamiseks mõeldud tehnika, ta vaatab seda, mida ta tahab. Mustvee linnas elab umbes 1500 inimest. Kui meil oleks majas ka väike saal, siis saaks sinna panna väärtfilmi, tulgu või 20 inimest, siis tunneksid nad end hästi. Aga kas need 20 inimest tunnevad ennast hästi ja mugavalt ka meie suures saalis?
Inimesed vaatavad väga palju uudisfilme juba Tartus ära, vahemaa on ainult
Edith Sepp: Kultuurikeskusel on võimalus ja isegi kohustus näidata eesti filmi. Eesti tegijad toodavad filme eelkõige eesti inimestele. Vaatamine ja näitamine on üks osa samas ketist – film ei lõpe montaažiruumis ega televisioonis, vaid saab oma elu kinolinal.
Ilona Vaagen: Ega muud polegi, kui tuleb proovida peavoolu sisse sokutada terake väärtfilme. Meil on väga tubli ja üksteist toetav meeskond ning me anname endast parima.
Ülevaade filmikülastustest Mustvees
Film külastajaid kassa
Lotte ja kuukivi saladus 130 260
Johnny English 2 89 212
Winnie the Pooh 65 150
Saabastega kass 70 159
Mäss pilvelõhkujas 11 28
Muppetid 21 46
Tuhkatriinu 66 155
Ivan Tsareevitš 33 73
Koletis Pariisis (eesti keeles) 13 28
Koletis Pariisis (vene keeles) 24 51
Võluhõbe 26 64
Pulkson seob sõlme 12 27
Täitsa lõpp 25
Alliaks: Mustvee kultuurikeskus
i
Kirja pannud HELVE LAASIK
