Kus hundist räägid, seal hunt peagi kohal – see on vanade eestlaste tarkus, millega üritati ebameeldivat ja ohtlikku endast eemal hoida. Ega hunt sellest ilmselt tegelikult ju hoolinud, tal polnud aimugi, mida seal talutares räägiti. Kuid inimestele oli selgeks saanud, et isegi kui nad hundi käitumist ei muuda, pole mõtet sest susist liiga palju tühja juttu teha ja niimoodi hirmu üles kütta.
Seda tarkust peaksime me meeles pidama ka tänases Eestis. Kui vaadata möödunud aastale tagasi, siis kindlasti on üks olulisemaid märksõnu, mis meie elu enim mõjutanud, Ukrainas toimuv. Kogu Euroopa julgeolekuperspektiiv on aastaga kardinaalselt muutunud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu joonistatakse ju riikide piire sisuliselt tankiroomikutega. Meie asukoht, ajalooline kogemus ning naaberriigi järjest pingestuvast majanduslikust olukorrast tingitud ettearvamatus liigset kindlust ei lisa.
Samas on meiesugusele väikeriigile oluline jääda rahulikuks ning teha tarku otsuseid välis- ja julgeolekupoliitikas. Reaalset põhjust sõjahirmu külvata ei ole, Vene tankid või rohelised mehikesed täna meid ei ähvarda. Hirm ja närvilisus on see, mida on vaja ühe ühiskonna destabiliseerimiseks, ning just seda me peame vältima ning olema rahulikud.
Eesti on ja jääb Euroopa osaks. Ka kevadistel valimistel, kus kindlasti leidub neid, kes üritavad Vene-teemat valimisratsuna tarvitada, tuleb aru saada, et valikut tehes ei otsustata praegu selle üle, kas jätkata Eestis euroopalikku teed. See valik on ammu tehtud ja see tee on vääramatu.
Kui vaadata peagi lõppeva aasta märksõnu sisepoliitikas, siis oli kindlasti üheks oluliseks verstapostiks valitsuse vahetumine. Eesti poliitilises kultuuris on selline manööver enneolematu – toimiv koalitsioon lõhuti vaid seetõttu, et Reformierakonna toetus oli aasta alguses oma koalitsioonipartneri omast madalamale langenud.
Kõige häirivam selle omakasupüüdliku vangerduse juures pole aga poliitiline kultuur (kui seda üldse nii nimetada saab), mis lubab toimivaid valitsusi vaid reitingupunktide pärast „õhtale” saata. Palju suurem probleem on see, et üheksa aastat peaministrierakonnaks olnud Reformierakonda lihtsalt ei huvita enam tavaliste inimeste mured. Või nad ei saa neist aru.
Tegelik valik kevadistel valimistel ongi see, kas püüda veenda inimesi, et kõik on niigi hästi, või kuulata neid ja pakkuda välja reaalne lahendus, mis meie tänast olukorda parandaks.
Tarkus selliste muudatuste elluviimiseks ei tule aga Toompealt. Seda tuleb maakondadest kokku korjata ja sinna viia. Seda, millised mured on Kasepää, Torma või Kaarepere inimestel, mis neile päriselt muret teeb ja mida riigijuhtidelt oodatakse, ei mõtle välja Stenbocki majas. Seda saab teada vaid inimestega suheldes.
Selle kolme ja poole aasta jooksul, mil olen olnud Riigikogu liige, pole ma oma töökohaks pidanud mitte Toompea kabinetti, vaid Jõgeva- ja Tartumaad. Elva, Pala, Mustvee, Vara, Põltsamaa ja teised toredad kohad Suur-Vooremaal on need, kus olen neil aastatel palju käinud ja inimestega suhelnud.
Ühelt poolt sai suvistel üritustel tundide kaupa pannkooke küpsetades ja inimesi kuulates selgeks, et mitmed otsused, mis on viimastel aastatel vastu võetud, on olnud samm õiges suunas. Kahe aastaga on nüüd juba 3400 tudengit saanud tasuta kõrghariduse, kodualuse maa eest ei pea enam maksu maksma, meil on igapäevane koostöö NATO liitlastega jne.
Samas mõistavad inimesed hästi ka seda, kus meie riigis on probleemid kuhjunud. Näiteks mõistetakse riigireformi vajadust kõikjal. See, et dünaamilise riigijuhtimise asemel vohab bürokraatia ja asendustegevus, ei ole mingi IRLi välja mõeldud valimisloosung, vaid probleem, mis inimestele päriselt korda läheb.
Muret teeb, et praegune valitsus lükkas edasi vanemapensioni kehtestamise, mis oli mõeldud kompenseerima emadele laste kasvatamise tõttu töölt eemal oldud aastad pensionipõlves. Samuti on oluline probleem, et paljude tööinimeste palk on nii väike, et sellega pole võimalik ära elada. Madalapalgaliste maksureform, kus 500-euroselt palgalt enam tulumaksu ei maksta, on siin reaalne lahendus ning raha selleks on riigieelarves olemas.
Need on tarkused, mida tuleb maakondadest Toompeale viia ning millega seal tegelda. Võitlus selle nimel, kes saavad alates märtsist oma mõtteid teoks teha ning hakata riigi arengut suunama, läheb peagi lahti.
Õnneks on siiski enne veel jõuluaeg, kus loodetavasti leitakse igapäevaste toimetuste kõrvalt rohkem aega oma lähedaste jaoks. See on aeg teha head ja märgata neid, kes ise mingil põhjusel hakkama ei saa. Heategu ei pea olema suur või kallis, teinekord piisab heast sõnastki.
Üks võimalus oma väike jõuluheategu teha oli 16. detsembril, kui korraldasin Põltsamaa kirikus heategevuskontserdi. Tänan kõiki, kes osalesid sellel juba traditsiooniks saanud sündmusel ja toetasid oma annetusega mälestuspingi paigaldamist Põltsamaa kiriku taastajale Herbert Kuurmele.
Hoiame kokku. Sest üheskoos suudame rohkem!
Rahulikke jõule ja head uut aastat!
i
AIVAR KOKK, riigikogu liige, IRL
