Karina Kaarepere, taluperenaine:
“Ma pole eriti mänguline inimene, seepärast on see minu jaoks täiesti võõras teema. Bingot ega teisi lotosid ei osta ega telekast neid loosimissaateid ei vaata. Nõnda võidan raha ja aega. Lotovõite saavad ja väga vähesed, minu rahavõit ja kokkuhoid on juba seegi, et ei ostagi piletiteid. Vahel lahendan ristsõnu, aga seda ei saa vist hasartmänguks nimetada. Öeldakse, et aastatega hakkab inimese mälu tuhmuma, ristsõnade lahendamine sunnib aga mälu treenima ja vahel ka mõnda raamatut uurima. Mängusõltlasi olla väga palju ja see on tõsine haigus. Sellesse tuleb suhtuda nagu igasse teisegi haigusesse ja seda tuleb ravida. Kõiki kirgi peab oskama taltsutada. Põhilisem on ennetustöö ? seda nii narkomaanide, alkohoolikute, suitsetajate kui ka mängusõltlaste suhtes.”
Raivo Valgmäe, noor pensionär:
“Mina neid ei mängi. Kui siin oleks mõni mänguautomaat, siis ehk prooviksin. Mängusõltuvusse ma küll ei langeks, mul pole nii suurt rahakottigi, et tuhandeid või miljoneid kasiinos maha mängida. Bingo lotot ma ei mängi, vahel ostan kraabitavaid pileteid, nendelt saab kohe teada, kas võitsid või ei. Tavaliselt võitu ei ole, mõnikord saan piletiraha siiski tagasi. Kõige suurem võit oli mul Halloo-TVs, sain üle paari tuhande krooni. Kabet, koroonat, piljardit ja isegi kaarte olen mänginud. Nüüd pole mängimiseks enam seltskonda ega kohtagi. Õllejoomine ongi kõige mõnusam ajaviide. Ma vastu ei vaidle, et ka sellest võib sõltuvus tulla, aga kui valida mängu- või õllesõltuvuse vahel, siis valin kindlalt õlle. See tuleb odavam, takkaotsa on õllel leib ja kaks kotletti sees.”
Aare Truija, väikeettevõtja:
“Mis siin arvata, neid mänge on juba ammusest ajast mängitud ja mängitakse veelgi. Hasart ja mängimine on inimese loomuses ja võib arvata, et ka koopaelanikel olid mingid mängud ja võiduks mõned kivikesed, naised või midagi muud. Nüüd kõliseb mänguautomaatidest raha, keegi korraldab loteriisid. Mingi protsent rahast läheb küll võitudeks, kuid suurema osa on korraldajate kasum. Vahel olen proovinud Bingot ja Viikingit, aga senini pole nende mängude võiduprotsendist osakesti saanud. Samas neil, kes üldse ei riski, pole võimalustki midagi saada. Kui on huvi, võib igast asjast sattuda hasarti. Hasartmängudel on erinevaid vorme.?
Sirje Jürmann, valvur:
“Olen absoluutselt selliste mängude vastu. Tean mõnda meest, kes on hasartmängudest lausa sõltuvad. See on ju päris haigus, vaata, et nakkushaigus. Mängivad enda ja oma perekonna vaeseks. Lähevad mänguga niivõrd kaasa, et unustavad selle, et mängude korraldajad ja kasiinoomanikud tahavad ju ka kõvasti kasu saada. Mingi osa sellest läheb küll hasartmängumaksudeks, millest saadud raha peaks toetama sporti, kultuuri, tervist ja muud. Aga ma pole kindel, et kõik see raha läheb sinna, kuhu see mõeldud. Kultuurikapitali juht ju mängis miljoneid meie raha maha.Ma ei usu kõike, mida meile kokku luuletatakse. Mina küll ei lähe igasuguste mängude õnge.”
Riho Pariis, insener:
“Selliseid mänge ma ei mängi. Nüüd on mängumasinad, kuhu münte panna, et selle kangi tõmmates vahel kuulda ka rahakõlinat, jõudnud suurlinnadest kaugemalegi: Jõgevale, Põltsamaale ja ka mujale. Hasartmängud võivad ju olla, neidki pole mõistlik keelustada, sest nendest laekuvad maksud on riigile kasulikud. On teada, et mullu laekus hasartmängumaksudest riigile üle kümne miljoni krooni. Selge aga seegi, et mängusõltuvust põdev mees või naine laostab üsna palju perekondi. Hasartmängusõltuvusest hakati kõvasti rääkima alles pärast seda, kui kultuurkapitali juht jõudis fondi raha maha mängida. Sport, eriti tippsport ja isegi võistlustele kaasa elamine võib olla samuti hasartmäng. Enda jaoks pean kasulikuks tervisesporti.”
Helin Kangro, taluperenaine:
“Kaardimänguga on kaotatud nii mõisaid kui maid. Kõrtsides on maha mängitud oma hobuseid ja mänguvõlgade katteks ka talusid. Nüüd pole küll kuulnud, et meie külas oleks mõni mängumees. Maal elab ju vaesem rahvas ja neil rohkem tegemist sellega, kuidas hinge sees hoida. Kui nii võtta, siis varem, kui lehmi pidasin, olin ka sõltlane ? loomad tahtsid ju iga päev talitamist ja lüpsmist. Olude sunnil olen nüüd sellest sõltuvusest prii. Ajaviiteks vaatan telekast “Miljonimängu” ja “Rooside sõda” ja mõtlen kaasa, kas minu vastus läheb pihta. Vahel, kui linnas käin, ostan Viikingi või Bingo loto pileti. Mõnikord on kolm numbrit või nurkademäng ka väikese võidu toonud. Minu jaoks pole see aga hasartmäng.”
ARDI KIVIMETS
