Eelmise pühapäeva hommikul istusid kuus kotkapoega palgitüvel, sirutasid ning ringutasid, justkui teeks lennuharjutusi pesast välja lendamiseks. Möödunud oli ööpäeva jagu tööd, vaeva ja higi ning Noorkotkaste kuues järk ning kuhjaga tarkust tagataskus.
Hommikul oli poistel kärme ärkamine – natuke sporti, kotkaseaduste tund ja eksam. Noorkotka kandidaat Joosep sõnas muretult, et nad tegid eksami päris hästi ära – kõik on kogemuse võrra rikkamad. Paarkümmend järgupunkti on täidetud ning nüüd on sihikul juba kõrgemad astmed. “Isamaa auks alati valmis!”, vedasid poisid üheskoos nagu koorilauljad suud torru. Nii kõlab noorkotkaste juhtlause, mis oli üks kuuenda järgu küsimustest. Sellega poisid hätta ei jäänud.
Nii eksamil kui päriselus on noorkotkad kombekad noormehed. “Usaldusväärsed ja õilsad,” kinnitas Siimusti rühma noorkotkas Helari. “Noorkotkas astub väiksemate eest välja ja kaitseb neid,” teatas noorkotka kandidaat Jürgen asjatundlikult. Joosep lisas, et noorkotkale meeldib tööd teha. “Kõik, mis antakse, tehakse ära. Muidugi abistatakse oma lähedasi,” märkis ta.
Peale üllameelsuse peab noorkotka kuuenda järgu taotleja veel näiteks kirjeldama Kaitseliidu organisatsiooni, teadma noorkotkaste kombeid, tundma Eesti riigipühasid ja kodukoha mälestusmärke, oskama ohutult liigelda, laulma hümni ning vajadusel kannatanule abi osutama. Nii oli ka õppelaagris keskne koht meditsiinil.
Eluks vajalik oskus
Esmaabi õppimisel oli Siimusti noorkotkaste ülesandeks kannatanule abi anda. Kui noorkotkas leiab abivajaja, oskab ta kontrollida tema elutähtsaid funktsioone. “Esiteks peame küsima, mis juhtus, vaatama, kas ta reageerib, katsuma pulssi ja uurima, mis tal viga võib olla – ega tal näiteks võõrkeha hingamisteedes ei ole,” loetles Joosep olulisi punkte. Hädaolukorras ei tohi pead kaotada. Sestap mängisid poisid läbi olukorra, kui on vaja helistada 112. Helari selgitas, et oluline on meeles pidada, mis, kus juhtus, kui palju on kannatanuid ning kindlasti ütlema ka oma andmed. Joosep ohkas kergendatult, et õnneks ei ole keegi neist pidanud veel hädaabisse helistama. Ent nüüd on nad selleks vajadusel valmis.
Veel õppisid poisid juhendaja Kaur Käämeri ja Karl Lennard Graueni juhtnööride järgi haava siduma. Jürgen nendib, et esmaabi oskamine on igapäevases elus vajalik oskus. “Ma ei tea, kuidas ma oleks neid asju üksi õppinud,” mõtiskles poiss. Juhendaja Kaur tunnustas noormehi, kes võtsid mõneti kuivana tunduvast meditsiiniõppest meeleldi osa. Siimusti noorkotkaste rühm on väga noor, poisid on Laidi Graueni juhendamisel tegutsenud poolteist aastat. Kui muidu alustatakse seitsmeselt, siis Siimusti rühma liikmed on pea poole vanemad. Varem lihtsalt ei olnud võimalust kodukohas noorkotkaste tegevusega liituda.
Pimedas märki
Väljas on pime ja tuuline. Ainsa valgusvihuna murravad hilissuve sumedasse ööse õueküünalde võbelevad leegid. Jooksusammul lähenevad kuus südi noorkotkast, siis kätekõverdused, pulss on mõnusalt kõrge, laskeasend sisse ja õhupüssist märklaua poole tuld!
Jürgen rääkis, et selline rada võttis korralikult hingeldama. Võitluskaaslane Joosep lisas, et hingamine tuleb enne sihtimist ja päästikule vajutamist korda saada. Helari märkis, et tema ei saanudki rütmi paika. “Väga raske oli, silmad hakkasid vett jooksma,” seletas poiss. Vesiste silmadega pidi võitlema ka Hans Johannes. Poisid pakkusid, et see oli tingitud tuulest, kiirest jooksmisest, füüsiliselt pingutusest ning märklaudu valgustanud küünlavalgusest.
Juhendaja Laidi selgitas, et muidu käivad poisid tiirus, sealsed tingimused on laskeharjutusteks ideaalsed. “Tahtsin, et nad saaksid rasketes oludes kogemuse ning õpiksid erinevates tingimustes hakkama saama,” põhjendas Laidi, miks rada valmistati ette kõigi segavate teguritega.
Noorkotkas Kaur Rihard oli aga üllatunud. Poiss tõdes, et keerulistes tingimustes olid tema tulemused paremad kui tiirus. Märklauad oli kolmel kõrgusel. Madalat märklauda tuli tabada lamades, keskmist põlvele toetudes ning kõrget seistes. Kuna sport on järguteema, siis pikkiski Laidi need Kauri abiga laagri tegevustesse. Kahe poja emana teab ta, et poisid ei väsi õhtuks ära ja nad vajavad liikuvat tegevust. “Kui juba laagrisse tulla, siis tahavad noorkotkad pimedat metsa ja liikumist,” sõnas ta muiates.
Hümn une pealt
Öösel kui kõik magasid, andis juhendaja Karl Lennard ööhäiret. Isamaalises kasvatuses on hümn number üks. Seda peab üks õige noorkotkas ka une pealt teadma. Karl Lennard ajas kotkad üles ja kohe laulma. Joosep tunnistas, et esimene kord läks ikka sassi. Kuid poisid ei andnud alla ja proovisid veel. Siis oli kuulda juba sopraneid, alte ja tenoreid. “Hümni kaks viimast rida kõlasid nii võimsalt, et terve mets kajas,” kiitis Laidi uhkuse ja imetluse noot hääles.
Poisid olid öisest hümnihäirest sedavõrd vaimustuses, et nõudsid unise äkklaulmise kordamist teisteski laagrites. Mõeldes ühistele laagritele ning lõkkeääres aetud meestejuttudele on poisid rahulolevad – hea on olla noorkotkas! Kaur Rihard sõnas, et noorkotkastega liitumine oli õige otsus. “Saab matkata, ise lõket teha ja relvast laskmist õppida. Enne ma polnud näiteks midagi tulepulgast kuulnudki,” loetles poiss kasulikke oskusi, mida ta on noorkotkana saanud.
Jürgen ütles, et tema oskab ellu jääda. “Kui midagi peaks juhtuma, siis olen ma valmis,” lausus ta ja jätkas, et noorkotka oskused on väärt kõikjal ja alati. Helari, Hans Johannes ja Marcus on rõõmsad, et nad saavad kambaga looduses matkata, mitmesuguseid oskusi ja relva käsitlemist õppida
“Olen poiste üle uhke – nad tahtsid õppida,” jagas Laidi oma rühmale tunnustust. Tema kinnitusel valitses laagris mõnus, naljakas ja muhe õhkkond. Kedagi polnud tarvis keelata, käskida ega korrale kutsuda. “Esimest korda tundsin, et ma pole laagri lõpus väsinud. Kuigi magasin öösel umbes poolteist tundi. Kõige rohkem hindan seda, et mehed said meestega meeste asju ajada,” naeris juhendaja.
Kilgates lippasid kotkapojad Kaitseliidu veoauto kasti. Masina mootor kärtsus ja kähvatas. Tossupahvakutega paukudes võttis veok madala urinaga suuna kodu poole.
MARGE TASUR
