Olin siis 5-10-aastane ning elasin koos vanematega Viruvere ja Kaave vahel Lombi metsavahitalus. Mu isa hallata oleva Lombi vahtkonna sisse jäi ka Kaitseliidu Jõgeva maleva laskeplats ehk nagu mõned ütlesid, lasketiir. Paljud tänapäeva inimesed tunnevad seda paigana, kuhu nõukogude ajal laululava ehitati ning kus laulupidusid peeti.
Eesti Vabariigi ajal oli see Kaitseliidu Jõgeva maleva kõige püham paik, kus igal aastal Võidupüha tähistati ning vahel ka suviseid Kaitseliidu pidusid peeti. Võidupühal hakkas Kaitseliidu umbes 30-meheline orkester peoplatsil mängima juba kella ühe paiku päeval. Vaikse ilmaga kostis puhkpillimuusika mitme kilomeetri kaugusele ümbruskonna küladesse. See oli kui kutse peole ning rahvas hakkaski kokku voolama.
Väga palju inimesi tuli ka Jõgevalt. Autosid siis siinkandis polnud, jalgrataski oli veel suhteliselt haruldane asi. Rataste jaoks meisterdati lihtne hoidla: puude ümber tõmmati köis ja oligi hoidla valmis.
Peoplatsil toimusid igasugused võistlused. Võisteldi näiteks võrkpallis ja kukepoksis. Puupuki otsas seistes materdati teineteist saepurukottidega. Võitja oli see, kes teise pukilt maha lõi. Ratsakomando meestel olid omad võistlused. Näiteks tõmmati nöör sellisele kõrgusele, et hobune ja ratsanik selle alt läbi mahuksid, ning riputati nöörile kommid, ?okolaadid, saiad ja vorstirõngad. Neid tuli nööri alt läbi ratsutades suuga haarata.
Sealsamas peoplatsil oli ka telk, kus Naiskodukaitse liikmed pidulisi toitlustasid. Jookidest müüdi ainult limonaadi ja õlut, kangemat kraami ei pakutud. Suupisteks olid harilikult võileivad kilu, liha, vorsti või singiga, keedetud munad ja saiakesed. Kommi müüdi ka, aga mitte selles telgis, vaid üleval mäe otsas. Kommimüüja käis Jõgevalt ja ta nimi oli Puusepp.
Teisel, madalamal mäel asusid võidualtar ja lipumast. Seal toimusid tähtsamad rituaalid, nagu võidutule vastuvõtt. Selleks rivistati platsi ümber üles kõik üksused ? kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred. Siis saabus ratsakomando võidutulega, mille Kaitseliidu malevapealik vastu võttis ning millest võidualtaril tule süütas. Mäletan, et üheks toonaseks malevapealikuks oli minu õpetaja ja üksiti Siimusti algkooli juhataja Mart Uus. Ühel võidupühal oli aga Jõgeva maleva peo aukülaliseks Eesti Kaitseliidu ülem kindral Johannes Orasmaa.
Võidualtar oli minu mälestuse järgi umbes meetrikõrgune ümmargune kividest ehitis. Umbes aasta tagasi käisin seda vaatamas ja leidsin, et nüüd on see umbes poole võrra madalam. Kahel pool tee ääres kasvavad aga kaks juba päris suurt kuuske.
Minu lapsepõlves käidi laskeplatsil harjutamas vaat et iga päev pärast lõunat. Laskerajal oli kolm-neli eri kaugusega laskekohta või -pesa. Vastu mäekülge oli ehitatud laudtara, millele sai kinnitada märklehed. Tara taga oli meetripikkustest palkidest laotud riit, millesse lendasid kuulid. Tara kõrval oli betoonpunker, millesse sai varjuda vaatleja. See punker lõhuti laululava ehitades ära.
Mina olin juba nelja-viieaastaselt nii iseseisev, et ei hakanud ära ootamagi, millal vanemad ennast peole sättima hakkavad. Kui kommiraha taskus, jooksin üksi mööda metsasihti laskeplatsile peole. Need peod olid sel ajal ühed tähtsamad sündmused, kus rahvas omavahel suhelda ja koos puhata sai. Metsapidu on meie põllu- ja metsarahvale ikka omasem kui linnakivide peal pidutsemine.
Loodan, et Kaitseliidu Jõgeva maleva juhid leiavad nendest mälestustest mingi iva, millest tänapäeva Võidupüha-ürituste korraldamisel kinni hakata.
Isa oli mul, muuseas, Vabadussõjas käinud mees, kes kuulus Kaitseliitu ja Saksa ajal Omakaitsesse. Paljudele sellise elukäiguga mehed kindlasti ei meeldi, aga mina tunnen tema vastu suurt austust, sest tema aitas ju välja võidelda selle, mille mälestuseks me nüüd võidupüha tähistame ja tänu millele sai eksisteerida Eesti Vabariik.
Sel aastal tähistab Kaitseliidu Jõgeva malev Võidupüha Aidus. Et Vabadussõjas võidelnuid elavate kirjas enam pole, on meil, nende lastel, kohustus Vabadussõja vaimu edasi kanda. Sellepärast lähen ülehomme ise Aitu ja kutsun sinna ka kõiki teisi Vabadussõjas võidelnute järeltulijaid. Hoiame mälestuse oma Eesti vabaduse eest võidelnud isadest elavana!
ILMAR TAMMARU
