Nagu iga eestlane teab, tuleb Tallinna minnes käia kindlasti ära kohvikus ja loomaaias. Palamuse segakoor Kuus Õuna käis ka möödunud reedel Tallinna loomaaias. Ainult et mitte niisama lusti pärast, vaid vaderilepingut sõlmimas.
iii
„Lauluta me teid küll sisse ei lase!“ ütleb loomaaia direktor Mati Kaal naljatamisi, kui meid väravas vastu võtab.
Aga ega me siis kadedad ole! Dirigent Maret Oja annab kiiresti hääled kätte ja lööb lahti „Paunvere polka“: seda oleme me võimelised vist ka une pealt laulma. Seejärel asume Mati Kaalu sabas oma tulevase hoolealuse — surikaadi — poole teele. Nagu selgub, elab see kõrbeloomake troopikamajas.
Õigupoolest on surikaate seal palju. Esimene surikaadipaar toodi Tallinna loomaaeda Rootsist 2006. aasta suvel ning selle aja jooksul on nad edukalt siginud.
„No paarikümne ringis võib neid küll juba olla,“ arvab Mati Kaal.
Osa uudishimulikest pisikiskjatest on vaadeldavad kahes klaasseinaga puuris, osa on veel tagaruumis. Valime ühe surikaadi välja ja ristime ta Tootsi koera mälestuseks Pitsuks. Aga arvatavasti ei tea me juba viie minuti pärast ise ka, missunuge puuris olevatest loomadest meie Pitsu on. Rääkimata sellest, et meil oleks aasta pärast uuesti oma hoolealust vaatama tulles lootust ta teiste hulgast üles leida. Aga mis sellest — surikaadid on kõik ühtmoodi vahvad tegelased: tõusevad tagajalgadele, lasevad esikäpad rinnale rippu ja vahivad sulle suurte silmadega otsa. Kui loomake ise ka liikumatult paigal püsib, siis tema pika nina kordamööda igasse ilmakaarde pöörduv must ots reedab kustumatut uudishimu.
Sealsamas surikaatide puuri juures allkirjastavad Mati Kaal Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi ja Valdi Reinas segakoori Kuus Õuna poolt vaderilepingu, mille kohaselt Palamuse koor kannab loomaaia sihtotstarbelisele kontole 900 krooni, mis on surikaadi kalkulatsioonikohane aastane söödakulu.
„Loomade söötmiseks me vaderite annetatud raha tegelikult siiski ei kuluta, vaid see läheb arendustegevuseks,“ ütleb Mati Kaal.
Ameerikast tulnud komme
Loomaaialoomadele vaderite värbamise süsteem leiutati Mati Kaalu sõnul Ameerika Ühendriikides ja sealt on see komme levinud teistesse maailmajagudesse. Tallinna loomaaial on vadereid päris palju, aga nagu direktor nendib, võiks neid alati rohkem olla. Samas hakkab väikest viisi probleemiks kujunema vaderitähiste ärapaigutamine nii, et see loomade eksponeerimist ei sega. Surikaatide puhul ongi probleem vaat et kõige teravam: neid on palju ühes puuris koos ning vadereidki on neist juba õige mitmel.
„Ilmselt tuleb meil surikaatide vaderite jaoks teha üks koondtähis,“ ütleb Mati Kaal.
Tema sõnul on ka selliseid firmasid, kes suure hurraaga vaderiks hakkavad, aga aasta pärast vaikselt minema ujuvad, st vaderilepingu uudendamata jätavad. Ühtede loomaaia tublimate toetajatena tõstab direktor esile Tallinna Kaubamaja, kelle „toidul“ on kõik kaksteist merikotkast, ja üle-tee-naabrit, OÜ Citycon Estonia hallatavat Rocca al Mare Kaubanduskeskust, kes toetab kõiki kolme elevanti. Lisaks mahukale vaderilepingule toob Citycon Estonia loomaaiale juurde ka külastajaid: nad toovad Soome turistid sadamast bussiga otse Rocca al Mare keskusesse ja kui põhjanaabritel odav õlu ostetud saab, siis on nad hea meelega nõus ülejäänud aja loomaaias veetma.
„Meil läheb masule vaatamata päris hästi,“ ütleb Mati Kaal. „Need, kes parematel aegadel soojale maale lendasid, tulevad nüüd loomaaeda sooja maa loomi vaatama.“
Meediastaarid
Surikaadid on tänu oma atraktiivsele välimusele ja huvitavale käitumisele Mati Kaalu sõnul tõelisteks meediastaarideks kujunenud: sellist päeva, mil neid mõnel telekanalil ei näidataks või neist ei räägitaks, vist polegi. Meid kallutasid just surikaati oma hoolealuseks valima nii internetist vaadatud pildid kui ka loomaaia kodulehelt leitud nimekiri, kus ära toodud loomaaia asukate aastase toidulaua maksumus. Muidugi oleksime meie kui Kentuki Lõvi kodukandi lauljad võinud toetada lõvi, aga selleks poleks meil lihtsalt raha jätkunud. Mõtlesime ka selle peale, et koori nimest lähtuvalt võiksime me toetada mõnd usinat õunasööjat, aga lõpuks tundus surikaat siiski põnevam.
Puuri juures olevalt sildilt saame teada, et surikaadid elavad 10-30 loomast koosnevate seltsingutena. Lauskmaal kaevavad nad endale ise uru, mägistel aladel elavad kaljulõhedes ja kivide all. Ehkki sildil on öeldud ka seda, et Lõuna-Aafrikas peetakse surikaate näriliste hävitajatena kodudes, ei soovita Mati Kaal seda malbe moega elukat siiski kassi kombel sülle võtta: loom on väga kiire ja väga teravate hammastega.
„Pärast oleks kiirabibrigaadil tükk tegu, et teid kokku lappida,“ ütleb Kaal muiates.
Maret Oja küsimusele, kui pikk on surikaadi eluiga, vastab ta diplomaatiliselt:
„Loomariigis on enamasti nii, et mida väiksem elukas, seda lühem on tema eluiga. Aga kui Pitsu 1 maine teekond otsa saab, võib tulla ju Pitsu 2.“
Kui oleme surikaatide toimetamist küllastumiseni jälginud ja otsinud nende nägudes sarnasust meie valitsusjuhiga (Mati Kaalu sõnul olevat Vahur Kersna ühes telesaates öelnud, et surikaat on Ansipi nägu!), läheme ka suuremaid loomi kaema: kui juba korra nii kaugele tuldud on, siis tasub sellest käigust ikka niipalju võtta kui annab. Loomaaiast lahkume mõnusa tundega, et oleme teinud midagi tõeliselt kasulikku.
Kui keegi nüüd küsib, et miks me selle vaderi-asja üldse ette võtsime, siis võibki vastata, et selle mõnusa tunde pärast. Noh, natuke edevusest ka: ikkagi uhke ju, kui surikaadipuuri ette pannakse silt, et neid loomi toetab teiste hulgas Palamuse segakoor Kuus Õuna (ühtegi koori loomaaia vaderite hulgas senini polnudki!). Ning Tallinnasse oli meil sel päeval niikuinii asja: käisime oma sõpruskoori, põllumajandusministeeriumi segakoori kutsel ministeeriumi saalis kontserti andmas. Tallinna loomaaia kiituseks tuleb aga öelda, et nende kodulehel on vaderiks hakkamise võimalused kenasti lahti kirjutatud. Just sealt sai vaderiks hakkamise idee ka segakoor Kuus Õuna.
iii
RIINA MÄGI
