Eesti avalik mõtteruum on vaenumüüriga lõhestatud. Erakonnad on koondamas valijaid kooseluseaduse ja pagulastega palistatud sallivuse rindejoone taha. Paraku on nii, et käsukorras ja sildistades hoolivust ja armastust ei loo.
Mart Laarilt sõnu laenates – kui sa ikka nii kõvasti sallid, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes ei salli, siis on tulemus sama. Sallivus või täpsemalt öeldes teistsuguse talumise kohustus on inimeseks olemise tunnus. Kuid sallivuse ülevõimendamine ainukese euroopalikkuse sünonüümina on meid toonud olukorrani, kus Eesti tuleviku seisukohalt määrava tähendusega arutelud majanduse, hariduse, kultuuri osas on jäänud tagaplaanile.
Just avatud ja mõtteerksas sisepoliitikas peitub parema Eesti võti. Kuidas jõuda Eestini, mis on innustav koht elamiseks ja töötamiseks? Kuidas jõuda Eestini, kus hinnatakse erinevusi ja kus tunnustatakse hoolivust ja ettevõtlikkust? Ja mida teha, et ettevõtlikkus ümberjagamise asemel au sisse tõsta?
Neile küsimustele vastates on võimalik üles ehitada riik, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Riik, kus ei arvata, et kui inimene naeratab, siis järelikult on tal õnnestunud riiki tüssata.
Miks ma kandideerin?
Artur Alliksaar on öelnud, et vabadus on südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale. Ma ei tahaks, et Henri Leon ja Natali Mirtel aastate pärast ütleksid: „Vanaisa oli üks parimatest nende hulgast, kes kunagi ei kandideerinud.“
Andsin oma esimese vande Eesti Vabariigile aastal 1991 kohtunikuametisse astudes. 25 aastat põhiseaduslike väärtuste kaitsel on andnud kogemuse, mida saan edukamalt kasutada kui vaid arvamuslugusid kirjutades.
Olen töötanud õiguskantslerina koos kolme presidendiga, kolme riigikogu koosseisu ja viie valitsusega. Kaheksa aastat erasektoris on andnud oskuse kaaluda nii era- kui ka avalikku huvi. Ja teadmise, et raha ei tule riigieelarvest.
Millisena näen Eesti viie aasta pärast?
See on suuremeelne Eesti, kus erinevate vaadetega inimesed saavad vihapriilt ka kõige tundlikumatel teemadel kõnelda. See on Eesti, kus valija ja valitava suhetes on rohkelt väärikust, vabadust ja vastutust.
Milline peaks riigipea olema, et sellise Eestini jõuda? Nagu on presidendi puhul oluline välispoliitiline kogemus, peaks president samavõrra mõistma seda, mida ta kaitseb –põhiseadust.
Ametivanne sõnastab presidendi missiooni ja tingimused, millele president peab vastama – olla põhiseaduse ja seaduste erapooletu ja õiglane kaitsja. Ja teha seda rahva ja vabariigi kasuks. See järjekord ei ole juhuslik – vabariigi president on rahva president, mitte poliitilise enamuse president. Seetõttu ei või president kunagi öelda, et tal on oma rahva pärast piinlik.
Põhiseaduse kaitsmine presidendi poolt tähendab seista õigluse, ausa poliitika ja võrdsete võimaluste eest. Ja teha seda erapooletult, kuuldavalt ja järjekindlalt. Kuidas või mida kaitseb riigipea, kui ta ei tohi sekkuda sisepoliitikasse?
Kui selle taga, et presidendiameti eeltingimuseks seatakse karjäär välisministeeriumis, on tegelikult soov hoida president eemal sisepoliitikast, on see ohtlik. Presidenti, kes sisepoliitikas sõna ei võta, võivad soovida need, kelle arvates riigikontroll kaagutab, õiguskantsler tegeleb poliitikaga ja kodanikuühiskond peaks jääma oma liistude juurde.
Väärikus, vabadus, vastutus
Eesti Vabariigi presidendina luban juhinduda väärikusest, vabadusest ja vastutusest. Need ei ole loosungid, vaid 25aastasel kogemusel põhinev filter, läbi mille tuleb iga otsustus lasta.
Inimväärikus kui põhiseaduse üks aluspõhimõtetest peab kaitsma meid Eesti eest, mis on kuri ja kinnine.
Väärikus on nii sisepoliitiliste kui välispoliitiliste otsuste üks mõõdupuudest. Mäletan elavalt süüdistusi aastast 2005, et õiguskantsler ei mõista välispoliitikat, sest takistasin Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimist. Taotlesin, et piirilepingu ratifitseerimise seaduse preambulis tehtaks viide Tartu rahulepingule. Usun, et piirileping Venemaaga võiks olla kasulik. Aga mitte iga hinna eest. Taandumine Tartu rahust tähendab loobumist oma väärikusest. Kui sul ei ole väärikust, ei ole sul midagi.
Vabadus kaitseb meid Eesti eest, kus inimesed ei julge enam avalikult sõna võtta, peljates sildistamist või sotsiaalseid sanktsioone. Eesti eest, kus ameti- või tööalane karjäär sõltub järjest enam erakondlikust värvist.
Riigikogus 7. juunil vastu võetud nn kahetooliseadus, mis võimaldab riigikogu liikmel olla samaaegselt kohalikus volikogus, võõrandab vabaduse otsustada kohalikke küsimusi kogukondlikust huvist lähtuvalt. Loosunglike õigustuste tagant paistab läbi soov korvata seda, mida kohalike valimisliitude keelustamisega ei õnnestunud saavutada: võimendada erakondlikku keskvõimu kohalike asjade otsustamisel.
Olen valimisliitude eluõigust riigikohtus kaks korda edukalt kaitsmas käinud. Vabadus kohalikke küsimusi otsustada kogukondlikest huvidest lähtuvalt on põhiseaduslik väärtus, mida peab kaitsma ka vabariigi president. Riigipeana jätaksin selle seaduse välja kuulutamata, sest lisaks põhiseadusele on see vastuolus ka terve mõistusega.
Vastutus seob nii valitavat kui valijat. Kõrgeima võimu kandmine valija poolt ei ole mitte privileeg, vaid kohustus. Kes on süüdi, kui tööandja on valinud endale nõrga töötaja? Riigipea roll on innustada nägema kaugemale nelja-aastasest valimistsüklist.
Välispoliitika viiakse ellu koostöös
Välispoliitikat presidendi agendas ei tohi alahinnata. President viib seda ellu koostöös valitsuse ja riigikogu väliskomisjoniga. Meil seisavad lähematel aastatel ees arutelud, et sõnastada Eesti koht Euroopa Liidus. Mägede taga pole vaidlused, kas EL kui rahvusriikide liit või liitriik. See on üks välispoliitilistest teemadest, mida Eesti saab mõjutada. Põhiseaduse kaitseklausli autorina oman kogemust, et nendes aruteludes olla Eesti jaoks tasakaalu otsija.
Meie idanaabri reaktsioon NATO Varssavi tippkohtumisele ja USA presidendivalimistele defineerib lähiaja Euroopa julgeolekuparadigma. Nõustun Matti Maasikaga, kes on riigieelarve arutelusid silmas pidades küsinud, kas praegu on ikka õige aeg diplomaatia kui riigi esimese kaitseliini pealt kokku hoida.
Meie välispoliitika üheks eesmärgiks on Eesti ettevõtjate ekspordi edendamine ning nende huvide kaitsmine välisturgudel ja uute investeeringute toomine Eestisse. Aastaid on räägitud, et valitsusel puudub väliskaubandustegevuse sihitatud planeerimine. Millised on meie välispoliitilised tegevused, et aastaks 2020 oleksime konkurentsivõime edetabelis 20. kohal?
Riigikogu ees 2001. aasta 20 veebruaril õiguskantsleri ametivannet andes lubasin: “Õigust luuakse ja kohaldatakse õigluse saavutamiseks. Et õigus oleks õiglane, tuleb ta lasta läbi südame, hoolimata sellest, et see vahel väga valusaks osutub.”
Luban, et juhindun sellest ka järgmisel viiel aastal. Ainult nii jõuame lähemale Eestini, mis on suuremeelsem.
ALLAR JÕKS
