Torma koolil on sügisestest laagritest juba traditsioon kujunenud, kuid paraku on viimastel aastatel rahaliste raskuste tõttu piirdutud tegutsemisega koolimajas ja selle ümbruses.
Sel aastal õnnestus kohalike tublide (ja tagasihoidlike) ettevõtjate toel koguda raha, nii et saime veeta kaks päeva Peipsi ääres Aarde villas. Mitmed aastad tagasi toimusid koolilaagrid ikka järve ääres – ilus ja teistmoodi olemine nagu päris puhkajatel.
“Mulle meeldis järve ääres käia,” ütles Helar Pärna. “Meil vedas soojade ilmadega ning lapsevanemate loal lubati meid ujuma. See meeldis paljudele väga.”
Ametlikust küljest on tegemist riikliku õppekavaga ette nähtud läbivate teemade käsitlemisega (turvalisus, keskkond jms.) ning üldpädevuste arendamisega (sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus jms.). Toredaid udupeeneid sõnastusi võiks ju ametlikest dokumentidest välja tuua teisigi, kuid lihtsamalt öeldes pakub selline vabas õhus ja tavapärasest vabamas vormis õppimine kordades rohkem võimalusi just elulisi oskusi arendada, üksteist tundma õppida ja koosolemisest rõõmu tunda. Kui ikka näed väikesi “viiendikke” esimest korda elus oma telki üles pusimas ja suuri, muidu nii problemaatilisi “üheksandikke” neile appi minemas, siis läheb õpetaja hing hellaks ja silm märjaks…
Mida õuesõppepäevadel tehti ja õpiti?
Päevaprogrammid olid tihedad. Õpiti esmaabi, matkatarkusi, vee- ja tuleohutust. Kõikjale sai ise käed külge lüüa, mis lastele vist eriti meeldis. Kui ikka ise tulekustutiga hirmutavale leegile sutsaka peale oled lasknud, on järgmine kord asi tõenäoliselt juba enesestmõistetav. Ka teadvusetuga tegelemise võtted tuli endal läbi proovida ja seal sai nalja palju. Kaidi Forostovets Punasest Ristist on kogenud noortega töötamises ja oskas selle igati atraktiivseks teha. “Mulle meeldis kiirabi juures see, kui ta siniseid silmi tegi, ja tuld meeldis ka kustutada,” ütles Maarjo Jäär, “aga muidu ei meeldinud pikad jutustamised….”
Rääkimist oli tõesti omajagu, aga ega siis ilma selleta päris ei saagi. Vesteldi ka näiteks noorsoopolitseiniku Kirly Kadastikuga tõsistel noori ja seaduserikkumisi puudutavatel teemadel. “Õppisin, et politseiga pole mõtet jamada,” ütles Tõnis Käär. “Meeldis see, et meile räägiti huvitavaid asju politsei, arsti, päästeameti ja tuletõrjuja tööde kohta,” märkis Ragnar Erikson.
Lemmikloomade pidamise rõõmudest ja muredest rääkisid Rita ja Priit Tali, tutvustades meile põnevaid koeratõuge. Loodusest, loomadest ja puudest jutustas väga huvitavaid lugusid Vahur Sepp. Lapsed said puuoksi ja loomade ekskremente uurides oma teadmisi proovile panna, aga väga edukalt see äraarvamine ei läinud, mis tõestab, et ka maal elavatel lastel on loodusõpet hädasti vaja. Lõbusad võistlusmängud aitas ette valmistada ja läbi viia meie oma kehalise kasvatuse õpetaja Enda Kalm.
Kõige erilisemaks sündmuseks kujunes aga kaminaõhtu ja kohtumine näitleja Alo Kurvitsaga. Eks väikese südamevärinaga sai see otsustatud, sest Alo Kurvitsa füüsiline eripära võiks halvimal juhul esile kutsuda kellegi sobimatu käitumise, mis seda toredat inimest solvata võinuks. Meie hirmud olid aga asjatud. Alot teati ja tunti, teda kuulati ja tunti huvi, kuidas ta hakkama on saanud ja mida teinud. Lemmikteemaks kujunes populaarse “Kättemaksukontori” rolli arutlus. Kui Alo aga laulma hakkas, siis muretsesid pedagoogid taas, et ega need prantsuse šansoonid ning aastakümnete tagused laulud lastele vastumeelsed ei ole, kuid laste huvi ja kaasalaulmine üllatasid taas meeldivalt. Nii mitmelegi poisile, keda ehk väiksema kasvu või mõne muu eripära tõttu narritud on, mõjus Aloga kohtumine tõelise innustusena. Autogrammi küsijatele ei pidanud ta paljuks pikemat ja sügavamat mõttekillukest kirjutada ning ajas lastega ka lihtsalt juttu.
Kas mingeid raskusi ka ette tuli ja kuidas need üle elati?
Ükski väljasõit või muu lasteüritus ei möödu päris ilma mõne lapse meelehärmita. Selleks tuleb valmis olla. Samas usume, et väikeste raskuste ületamisest saamegi me paremateks ja tublimateks. Muidugi tuleb laagriplatsidel hakkama saada teistmoodi magamistingimuste, pisut lärmakate telginaabrite, kuivkäimla haisu ja öise jahedusega. Ühtedele meeldis telgis magada, teised pidasid seda aga ebameeldivaks. Liisa Vassenko ütles, et tema õppis laagrist seda, et peab hästi telgikaaslasi valima.
Õpetajatele tähendab selline üritus, et peab pidevalt valmis olema nukrutsejat lohutama või telgikaaslaste arusaamatusi klaarima, oma toidunõusid unustajatega jagama, järveäärsete kividega vigastatud jalgu plaasterdama, kananahal vabisejale sooje riideid meelde tuletama, öösel ärkvel olijaid magama noomima ja hommikul magajaid üles meelitama jne. Õpetajate endi uni jääb tavaliselt pehmelt öeldes tagasihoidlikuks. Samas rõõm särasilmsetest lastest, mõnusast vabast koosviibimisest kolleegidega ning usk, et tehakse midagi väga vajalikku kompenseerivad õpetaja jaoks kõik raskused.
Et riiklik õppekava eeldab enesemääratluspädevuse kujundamist, enese analüüsimist ja hindamist, siis küsisime õpilastelt, milline laagrikaaslane igaüks neist oli ja mida enda kohta teada sai.
“Sain hästi hakkama. Olin abivalmis. Vist…,” ütles Anette Välb. “Hea. Aitasin teisi,” ütles Livia Koppa. Enamik arvas enda kohta, et oli hea ja tore laagrikaaslane. Ainult Siim Läänesaar avaldas arvamust, et äkki tema oli igav laagrikaaslane ning talle ei meeldinud eriti midagi. Samas Holger Laul, Age-Eilis Kalm ja Aveli Saar leidsid, et neile meeldis õuesõppepäevadel kõik.
“Meeldis see, et sai sõpradega koos olla,” ütles Kert Pärn ja see vist võtabki kõige paremini selliste ürituse pemise väärtuse lühidalt kokku. Hirmus popp on kurta, kui halb on kool ja kui vastik on kooliskäimine, kuid selliste üritustega on täiesti võimalik see arvamus ümber lükata ja koolirõõm meie ellu tagasi tuua. Jaguks vaid meie valitsusel ometi tarkust seadusi nii muuta, et lastega seotud ürituste sponsoreerimine ettevõtjale lisakulu ja peavalu ei valmistaks, vaid neil endilgi sellest kasu tulla võiks, näiteks kasvõi maksusoodustuste näol. Sel juhul ei jääks Eesti riigis huviringid, õuesõpe ega õppekäigud enam rahamure taha.
Ülle Säälik: “Hirmus popp on kurta, kui halb on kool ja kui vastik on kooliskäimine, kuid selliste üritustega on täiesti võimalik see arvamus ümber lükata ja koolirõõm meie ellu tagasi tuua.”
i
ÜLLE SÄÄLIK
