Vooremaa ajakirjanike kogemused euro käibeletuleku esimestel päevadel näitavad, et kui varuda kannatust, saab hakkama küll.
Arve kaks ja pool eurot
KAIE NÕLVAK
Esimese euroarvega ostu tegin pühapäeva hommikul Tartu Selveris, kust teel maakoju lindudele toitu ja hiirtele-rottidele mürki ostsin. Kassaneiu öeldud “kaks nelikümmend kuus” kõlas pisut veidralt küll, aga et ma kaardiga maksin, ei pidanud pikalt aru pidama.
Tartu bensiinijaamas maksis abikaasa arve sularahakroonides ja kuigi ta oli nõus vahetusraha ka n-ö vanas rahas vastu võtma, ütles klienditeenindaja, et neile on antud käsk vaid eurosid tagasi anda. Nii saime oma majapidamisse eurose mündi, mis pärit Iirimaalt!
Väikeses maapoes anti 1. jaanuaril kahe maksevahendi vahel lahkelt valida, otsus tuli aga kaalukauba puhul teha enne, kui summa kaubapakendile kirjutati, et kassiiril lihtsam oleks.
Aasta esimesel päeval käis ostjaid võrdlemisi tihedalt, kuid maksmine sujus rahulikult. “Meie inimesed on väga teadlikud, kõik on kuulnud ja lugenud, kuidas rahaasjad uuest aastast käivad,” kinnitas kassiir.
“Negatiivne” eurokogemus
EILI KOITLA
Esimene kokkupuude eurorahaga sel aastal oli esmapilgul üsna negatiivne. Nimelt plaanisin euromüntide eest maksta juba aasta esimestel tundidel. Pärast ilutulestiku vaatamist ja peopaika minekut avastasin aga, et minu mantlitaskus on auk, kust ligi kuue euro väärtuses münte kolinal välja veerenud oli.
Hiljem leidsin mõttes juba maha kantud mündid mantli voodri vahelt, aga selleks, et need kätte saada, tuli taskus olnud auk veel suuremaks venitada. Antud toiming nägi välja üsna kummaline ning pakkus möödujatele palju nalja. Hiljem paigutasin voodri vahelt välja õngitsetud mündid teise taskusse, mis põhjalikult kontrollimisel terveks osutus.
Peol haarasin maksmiseks taskust peotäie münte, ise samal ajal kõrval seisva tuttavaga vesteldes. Müüja ütles aga, et vabandage, aga sellega te küll maksta ei saa. Tahtsin astuda tulisesse vaidlusse, sest arvasin, et müüja ei aktsepteeri minu münte seetõttu, et need olid Belgia päritolu. Selgus aga, et olin koos rahaga letile löönud ka mantlinööbi, mida kassiir tõesti maksevahendiks ei tunnistanud.
Esialgu ei oska rehkendada
RIINA MÄGI
Ega ma 1. jaanuaril muidu vist poodi poleks läinudki, aga tahtsin sooritada sümboolset esimest euroostu. Asjaks, mille Rakvere Aldar Marketist kiiruga kaasa haarasin, oli vastupidavusaladest kõneleva spordiajakirja Jooksja viimane number, mille kaanetüdrukuks seekord Adavere noor kiiruisutaja Sandra Alusalu. Maksin ajakirja eest küll kroonidega, aga tagasi sain juba eurosente. Ei tea, kas seda, et üks neist oli Hispaania euromünt, peaks pidama halvaks endeks?
Kui aasta esimesel tööpäeval bussi peale tulime (auto jäi järjekordselt õue lumevangi), maksis meie ees bussi sisenenud omaküla proua bussijuhile pileti eest viieeurosega. Bussijuhil läks päris tükk aega, et talle tagasiandmiseks läikivaid metalleurosid ja eurosente otsida. Kui ta prouale metallihunniku pihku oli pistnud, soovitas ta raha üle lugeda, aga proua lõi käega ja ütles, et nii või naa ei suudaks ta välja rehkendada, kas summa on õige või vale. Küllap on nii praegu paljudega.
Kiirustamiseks polnud vähimatki põhjust
TOOMAS REINPÕLD
Kuulun nende inimeste hulka, kes soovisid euro kasutusele võtmist juba ajal, mil eurost avalikkusele veel midagi ei räägitud. Kuid ajad ja olud on vahepeal tugevalt muutunud. Ma ei tundnud euro tulekuga seoses mingisugust närvilisust. Ei ostnud valmis ühtki euro stardikomplekti, ei tõtanud pärast aastavahetusemöllu sularahaautomaadi juurde. Mäletan, et rublalt kroonile üle minnes sai raha vahetada vist ainult ühes kohas ja ühel päeval. Arvestades praegusi võimalusi, polnud kiirustamiseks vähimatki põhjust. Pealegi ei olnud minu allesjäänud kroonisumma märkimist väärt. Suurema osa kroonimüntidest vahetasin kaubaks Jõgeva Ärikeskuse esimesel korrusel asuvas toidupoes.
Esimese eurokupüüri võtsin välja alles uue aasta esimese tööpäeva ennelõunal Jõgeva Ärikeskuse
Aastavahetusel juhtusin raadiost kuulma poliitikaasjatundja vahendusel esitatud mõtteavaldust sellest, et Euroopa Liit suudab üle elada Kreeka, Iirimaa ja Portugali makseraskused, ent Hispaania raskustesse sattumist enam mitte. See sunnib ka küllalt optimistlikku eurosse suhtujat endalt küsima, kas praegune hetk oli eurole üleminekuks hea.
