Hingedeaeg on käes. Kalmistud on ööpäevade kaupa tuledes: on ju praegu võimalik muretseda haudadele küünlad, mille leek lausa mitu ööpäeva vastu peab. Ja see, et tuluke võimalikult kaua valgustab ja lahkunud hingi soojendab, sobib meie tõekspidamiste ja traditsioonidega hästi.
Meil on kombeks käia üsna sageli surnuaial, hoida lahkunud omaste hauad korras, süüdata mälestusküünlad kas mõne tähtpäeva puhul või lihtsalt niisama, et oma hoolimist kinnitada. Olenemata sellest, kas ja mil määral hingedesse ja nende igavesse rändamisse usume, seostavad paljud meist siit ilmast lahkunut just kalmistuga, kuhu ta maetud, ja hoiavad temaga sidet selle koha kaudu. Paljudes suguvõsades on põlvest põlve püsinud komme lugeda haual meieisapalvet või just seal lahkunuga juttu ajada.
Muretsemine, kas hauad korras, organiseerimine, kes perest ja millal surnuaial käib, kuulub meie igapäevaprobleemide hulka.
Kus nad siis ikkagi on?
Lahkunu elab siiski igavesti vaid oma lähedaste südameis ja mälestustes, sest kokku me temaga siin ilmas ju ei saa ja kalmistu on vaid sümboolne paik, kuhu ta jätsime. Võiksime teda ju mäletada ja mälestada eelkõige kodus? Siin sõltub aga palju sellest, milline oli omal ajal ühe või teise praeguseks surnud inimese enese suhtumine neisse asjusse.
Mu vanaema pidas matuseplatside, nagu meie kandis öeldi, korrasolekut väga oluliseks. Ta oli ka suur lillefänn ja kui tal õnnestus kodusele peenrale midagi uut ja eriliselt kena saada, tellis ta alati, et seda istutage minu hauale ka. Muidugi kujunes sellest jutust meile, lastele paras naljanumber, sest lemmiklilli tuli järjest juurde. Ja meile tundus siis, et vanaema on igavene.
Aga muidugi ei olnud. Kui nüüd tema kalmul lilledega tegelen, on ikka just seal meeles, kui oluliseks ta neid pidas. Ema suhtus aga surnuaeda teatud võõristusega. Ilmselt ei seostanud ta seda paika lahkunutega ja kandis hoolt vaid selle eest, et plats n-ö avaliku arvamuse meeleheaks korras oleks. Lilled meeldisid talle aga eelkõige kodus vaasis. Kui nüüd lapsepõlvekodus toad koristatud saan, ei jäta ma kunagi vaase tühjaks ja tunnen neisse lilli sättides, et ema mind heakskiitvalt jälgib.
Ka isaga ei saa ma ilmaski jutuajamiseks kontakti kalmistul, vaid ikka kodus, mõnda niisugust tööd tehes, mida lapsepõlves koos temaga tehtud sai. Sõtse hauaplatsi liiva rehitsedes kõlab aga ikka ja jälle kõrvus tema manitsus, et rehajooned peavad tingimata nöörsirgelt jooksma.
Küllap tulevad sellised hetked nii mõnelegi tuttavad ette: lahkunud ongi meiega just seal, kus tunneme neid olevat.
Ajad muutuvad, kas kombed jäävad?
On üldiselt kujunenud nii, et matustel saab kokku kogu suguvõsa, sest need, kes mõnikord juubelitelt “viilivad”, peavad viimset austusavaldust olulisimaks. Tõsi, järjest enam läheb moodi põletusmatus, mis seniseid kombeid muutma kipub. Ei saa ju urni matta samal päeval, kui sugulased lahkunut ära saatma tulevad. Nii tehakse seda sageli hiljem vaid pereringis. Tuleb ette sedagi, et krematsioon korraldatakse vaikselt ning sugulased kutsutakse urnimatusele nädal, teinekord aga ka kuid hiljem. Siis tundub aga kõik juba nii sümboolse kombetäitmisena, et paljud jätavadki kohale tulemata. Kas nii kaob vähehaaval üks meie vanemaist traditsioonidest? Loodetavasti siiski mitte. Ja loodetavasti jäävad kauniks nii meie kalmistud kui kombed oma lähedasi mäletada ja mälestada.
Oleme mõtetes koos
Aga kui elu on viinud kodukalmistust kaugele, Eestimaa teise äärde või koguni riigipiiri taha ja olulistele haudadele pääseb vaid korra aastas?
Tänavuses augustikuu Elukirjas lahkab seda probleemi artiklis “Hoolime ikka” ajakirja peatoimetaja Anneli Aasmäe. Ta nendib, et inimesed tunnevad süüd ja häbi, et käivad kaugele maetud omaste kalmudel harva. Ja toob välja mõtte, et tegelikult ju hoolime, aga mälestuse kalliks pidamiseks on ka teisi viise kui sageli kalmistul käimine, näiteks hoolitsedes isa rajatud roosipeenra eest, kududes vanaema kedratud lõngast kampsunit või sättides vanu fotosid korralikult albumitesse.
Tõepoolest. Lahkunutega ühendab meid ju eelkõige mõtte- ja vaimusild ja kalmistul käime eelkõige oma südamerahuks.
Esmaspäeval on hingedepäev. Kui kodukalmistu kaugel, kas ikka maksab sinna iga hinna eest küünlaid süütama kippuda? Vaevalt lahkunud lähedased sooviksid, et kohati süüdimatute liiklejatega teedel pimedal ajal selleks sadu kilomeetreid läbime. Läidame parem mälestusküünla kodus ja kutsume mõttes need, keda meenutame, enda seltsi näiteks vanu fotosid vaadates. Ka lastele ja lastelastele võiks neist, kes enne nende siia ilma tulekut ära on läinud, mõne südamliku, miks mitte ka lõbusa loo rääkida. Uskuge, sellised asjad jäävad meelde ja neid räägitakse kunagi edasi oma järeltulijatele.
KAIE NÕLVAK
