Paljud head asjad ja halvad asjad saavad alguse lapsepõlvest. Mina hakkasin kümnesena postmarke korjama ja teen seda siiani – korjan marke ja saadan kirju. Mäletate neid meeldivaid hetki? Kiri neljaks, ümbriku klapp kinni ja siis mark peale: Lotte või rahvariided või Vilde või Kunstimuuseum. Eile saatsin paarkümmend kirja ning margid said otsa. Aga täna on alles teisipäev ja kirju saata veel ja veel. Ega`s muud kui lähimasse postkontorisse – Palamusele. Kontrollin hoolega side lahtiolekuaegu ja ajan auto garaažist välja.
Valla pealinna jõudes märkan oma sabas vilkuritega politseiautot. Uskumatu, peaksime koos selfi tegema! Tõmban tee äärde ja avan ukse. “Ületasite kiirust. Mis põhjusel?” “Postmarke tahan osta.” Mundrimees nõuab enda kätte kõik minu ja auto dokumendid, uurib ja puurib, laseb puhuda kaks korda torusse, kontrollib andmebaase. Tuleb välja, et muus osas peale margikorjamise olen igati normaalne-legaalne ning hea politseinik lubab teekonda jätkata. Pargin auto side taha platsile, võtan näppu paar saatmata kirja ja kõnnin umber maja. Siis mõned trepiastmed, Palamuse side ukselink ja … uks ei avane. Aeg on õige, aga uks kinni. Välisuksel leian sildi, et sel nädalal suletud. Jälle! Neljandat või viiendat korda poolaastas! Sildil infotelefon 1661. Helistan, robot räägib pikalt pakikappidest, vajutan klahvile 4 “muud mured”. Vastab elus inimene, ütlen, et tahan raha ära anda, kus see võimalik oleks? Naine on lahke ja küsib, et kus ma olen ja mis on mu naaberasulad. Ütlen, et Kaarepere ja Kuremaa. Telefonis klahvide klõbin ja hea inimene ütleb, et Kuremaa postipunkt on avatud kümnest kuueni.
Sõidan Kuremaale: hilissügis, keskpäevane udu, romantika. Ainult see väike viga, et inimesi pole. Ujulas olen käinud, muud asulat ei tunne, kõnnin nagu Ott kosmoses, teate seda 1961. aasta multikat? Mul siiski trumpäss põuetaskus, avan Google nutitahvlil maakaardi ja kirjutan “Kuremaa postipunkt”. Pole, kaart näitab selle peale hoopis Jõgevale. Otsin kõige suurema ja ilusama maja, uks avaneb, astun Kuremaa lossi. Teine uks veel, Olev Soansi kultuurilooline graafika reas seintel, kaunis mööbel, kohviautomaadi ooterežiimi surin, uued ja uued uksed. Lõpuks leian elusa inimese, ütlen, et otsin postmarke taga. Hea lahke perenaine vaatab mind kaastundlikult, näitab lossiaknast põlispuude vahel looklevat teerada ning soovitab hoida vasakule ja veel vasakule. Õues lähevad ilmakaared pisut segamini, hoian vasakule ja veel vasakule, jätan auto liiklusmärgi taha, kõnnin pisut ja avastan end lumiselt liivarannalt. Ilus järv on teil, laine loksub hallilt avaruselt kaldasse, külm tuul lõikab, jääd veel pole. Kiiged ja liurajad, aga postmarke ka pole, kõnnin auto juurde tagasi.
Äkki näen eemal elusat inimest, tõttan juurde ja kõnetan ettevaatlikult. “Poodis, ikka poodis!” ütleb Hea Eideke ja näitab näpuga kaugema maja poole, mille küljes tuttav kollane postkast. Lisan sammu ja lükkan rõõmsalt poeukse lahti. Soe, mõnus, ventilator vuriseb, külmlett suriseb, kaks müüjat laovad kaupa riiulile. Varsti tuleb üks neist leti taha. Ütlen, et postmarke tahaks. Müüja vaatab teise müüja poole, see on pisut kaskadööri moodi ja vist varemgi marke müünud. Teine müüja tuleb ja otsib leti alt postkontori ehk teisisõnu plastkaantega mapi välja. Ütlen, et tahaks marke Lottega või Vildet või rahvariideid või seda saarmaga, teate küll. Isegi mürgiseened kõlbaksid. Ka see hea inimene vaatab mind kaastundlikult. “Meil on pasunaga ja lipuga ja Elva linna vapiga.” Elva on ilus linn siinsamas Liivimaal, aga margikorjaja tahaks suuremaid ja ilusamaid, et teised margikorjajad ka rõõmustaksid. Müüja ohkab ja laiutab käsi. Ostan lõpuks mõned Elva männiga ja mõtlen, kas öelda nägemist või head aega. Ütlen “Head aega!” ja astun markidega õue.
Aja jooksul on igasugu tuttavaid kogunenud. Üks neist on Kulla-Meelis. Minister olnud ja ärimees ja nõukogudes istunud. Vaidlesime, tema ütles, et kas ma tean, kui kallis on postkontoreid pidada. Ei mina teadnud. Aga kui praegu järele mõlten, polnud ju hullu midagi. Ainult 30 kilomeetrit sõitsin ja kaks tundi läks ja need Elva männid olemas nagu naksti. Nägin kaunist kodumaa loodust ja Soansi kaartide näitust pealegi.
Ja ühte asja tahaksin veel ära märkida: markide hankimise käigus ei vigastatud ega tapetud ühtegi inimest ega looma. Naeratasime ja puha.
JAANUS JÄRS
