Koht, kus ma kakukesega kokku juhtusin, asub Kõrvemaal. Asukohta avaldada ei saa, seda mitte isekusest vaid austusest ja selle isendi huvides.
Vihje peale sain teada, et kusagil “seal” olla nähtud ringi lendamas öökulli. Jõuti ka natuke uurimustööd teha, et tegemist võib olla isegi habekakuga (Strix nebulosa). Eestimaal võib teda kohata harva. Päris palju aga Soomes.
Võtsime siis sõbraga teekonna ette, et äkki juhtub ime, ja me saame ka seda lindu oma silmaga näha, ja äkki isegi pildi peale saada. Ja ennäe imet, tõepoolest juhtuski nii, et trehvasime selle linnukesega lõpuks kokku. Loomulikult pidime ikka ootama ka, sest ega see loomade ja lindudega “kokku juhtumine” ikka nii kergesti ka käi…
Meil ei olnud soovi linnukest häirida. Alguses oli ta meist ikka väga kaugel. Siis tasahilju proovisime talle läheneda. Sest kartsime ka. Olen kuulnud, et nad võivad isegi karusid rünnata, ja tegemist ei ole mitte varblase suuruse linnuga.
Tema aga lendas aasa peal põõsalt põõsale ning vaatas ja kuulatas. Otsis endale nähtavasti toidupoolist.
Ja see elukas ei teinud meist väljagi… Vaatas vahepeal otsa ja siis toimetas edasi. Sellel aasal oli ka üks maja, mille katusele ta korraks lendas. Sealt kõrgelt on hea ülevaade. Ja mina sain teda siis pildistada. Äkitselt tõusis ta lendu ning vuhises minu poole. Tundsin lausa tema tiibade tuult… Ja nagu pildilt näha, maandus ta lõpuks lausa minu kõrvale. Mul tõmbas ikka väga jahedaks, sest mõtlesin, et nüüd ründabki mind… Jalad ja käed värisesid sellest erutavast kohtamisest juba niigi… Kuid lind maandus hoopis suure potsakaga (potsatusest oli aru saada, et ta oli ikka päris raske) minu kõrvale ‒ sest kuulis seal kusagil kedagi krabistamas. Minust ei teinud väljagi, uuris ja kuulatas enda jalgealust maad. Vaatas mulle korra tuimal ilmel otsa ning lendas siis natuke eemale järgmise põõsa peale.
Pelgalt selle linnu nägemine oleks olnud juba minu jaoks suur elamus, kuid et me tema ka pildile saime, see oli juba väärtus omaette. Tänasime linnukest selle ägeda kogemuse eest ja hakkasime tasakesi eemale liikuma. Jälgisime teda veel kaugusest tükk aega… Sest selline kohtumine on ikka väga harv… Lõpuks läksime oma teed ja linnuke kadus varsti metsa puude vahele…
Kus see lind päriselt elab, ei ole teada. Ja kas ta elas üldse seal lähedal või käis ainult sellelt aasalt endale toitu otsimas, ma samuti ei tea. Oli tal kusagil seal ka pesa või pojad ka, jään vastuse võlgu. Mina soovin vaid linnukesele pikka iga ja rahulikku elu.
Julgustan inimesi rohkem metsas ringi käima ja matkama, kasvõi seenel ja marjul käima. Igaks juhuks tasub alati fotoaparaadi või telefoni ka tasku pista, sest kunagi ei tea, mida loodusel pakkuda on.
MERIKENE ANNUK
