See iroonilisevõitu küsimus on pärit ühest rubla- ja nõukaaja lõpu ajaleheloost, kus olid teemaks pühadekingid, nende ideed ja hankimine. Ei mäleta küll, kas võis siis juba kõnelda jõuludest või olid päevakorral näärid, aga et poeriiulid lausa uskumatult lagedana laiutasid, siis olid meisterdamine, ümbertegemine, kaunistamine ja kombineerimine häid sõpru rõõmustada soovijale hädavajalikud oskused.
Nüüd on jõulud ammu rehabiliteeritud ja poodide kaubaküllus võtab silme eest kirjuks. Ole vaid tubli ja löö endale õigel ajal näppudele, kui käsi poeriiuli ees millegi liialt luksusliku või mõttetu järele sirutub — teatavasti on raha ka jaanuaris ja edaspidigi tarvis.
Viimastel aastatel on laheda pühadeaja tõrvatilkadeks pealetükkiv SMS-laenu pakkumine (võta ruttu ja palju, et kalleid kingitusi teha saaksid!). Ja möödunud pühade eel kriipis kõrva raadioreklaam, kus laps heledal häälel kuulutas, et tal on jõuluvanale nii palju häid (?) kingisoove, et ühe kirja sissegi ära ei mahu. Et kuidas sellest oleks pidanud aru saama: kas head pühadesoovid teistele olid pööratud siin nüüd lapse suu läbi saamissoovideks? Aga see on juba omaette teema.
Kingid, mis ei unune
Eks elu jooksul ole nii sünnipäevaks kui jõuluks kinke saadud. Aga kui konkreetseid asju konkreetse tähtpäevaga seostada ja meenutada, mida ühel või teisel puhul sõpradelt-sugulastelt vastu võetud, siis polegi see kuigi lihtne ülesanne. Ometi on siiani meeles, kui esimesel koolisügisel seitsmeseks sain. Klassijuhataja käis korraks vahetunni ajal majast väljas, leidis kooliaiast kimbukese lumemarjaoksi ja pani need lihtsa klaaspurgiga mu pingile. Ei mäleta, kas klassikaaslased mulle ka vormikohaselt õnne soovisid, aga siiani on meeles minu poole pööratud heatahtlikud pilgud, kui õpetaja tunni alates mu tähtpäeva kõigile teatavaks tegi.
Hiljuti jooksin tänaval kokku kunagise kooliõega ja kuigi aeg mõlemal napp, oli rääkida palju. Lähema aja uudiste vahetamise kõrval tuli talle aga muu hulgas meelde, kuidas ta esimese klassi juntsuna koolis näärinäidendisse nukku mängima võeti ja kuidas ta proovi eel teise väikese eevatütre kadedat sosinat kuulis: “Selline inetu tüdruk nukuks ei sobi…”.
“Mul olid muidugi kohe silmad märjad, aga ilmselt kuulis seda riivavat lauset ka viimase klassi noormees, kes näidendis peaosa mängis. Ta võttis mul käest kinni ja ütles, et lähme nüüd, sina oled siin kõige ilusam. See suure poisi toetav sõna tuleb mul sageli meelde ja on minu jaoks siiani kõige helgem pühadekink, mida mäletan,” tunnistas praeguseks vanaemaseisuses naine.
Suurt rõõmu mittemateriaalsest kingist saan tunda nii sünnipäeva kui jõulude ajal, kui pealt kaheksakümnene lell sel puhul helistab ja akordionil päevakohase loo mängib.
Nüüd tuleks justkui välja, et asine kink rõõmu teha ei saagi… Kahtlemata pole see nii, eriti kui saaja tunneb, et asi just temale mõeldes muretsetud ja kenasti pakitud on. Vahe on vaid selles, et asju on meie ümber nii palju, head mõtted, sõnad ja soovid kipuvad aga tihtilugu argisekeldustega kaasnevate kärsitute käskude ja kiivakiskuvate mõtete vahele ära kaduma. Ja mis harv ja haruldane, on sedavõrd hinnalisem.
Helged ja mõruvõitu looga kingid
Asjadestki võivad teinekord saada mälestusesemed selle sõna kõige paremas tähenduses. Meie peres on näiteks üks väike imekeerulises tehnikas heegeldatud linikuke, mida silmates selle saamislugu alati meelde tuleb. Kaugel sugulasel, kes just kõige lahkem ja avatum suhtleja polnud, tuli mõni kuu enne jõule elukaaslane matta. Kui talle pühadelaupäeva eelõhtul omatehtud vorstirõngaga külla läksime, polnud me päris kindlad, kas ja kuidas jutule võetakse. Esimest korda üksildastele jõuludele vastu minev naine ei tänanud meid küll sõnaohtralt, aga meeleliigutus paistis ta silmist, kui ta iidvana kummuti sahtli lahti tõmbas ja sealt meile kingiks oma ema tehtud linakese leidis. Kinkijat ennast pole enam ammu siinilmas, tema ema näputööšedöövrist on saanud aga hinnaline, oma looga mälestusese.
Paraku võib koju ka teist laadi materiaalseid mälestusi koguneda.
“Ja mis sa sel aastal sünnipäevaks said,” pärin juba mitmel aastal oma kunagiselt kursusekaaslaselt, kes pedagoogina töötab. Tema juba teab, et mu küsimus käib konkreetse kingi ja kinkija kohta. “Kristallvaasi ja teate, et olen vahel laisavõitu,” vastas ta tänavu. Eelmisel aastal, mäletan, oli “paketis” hirmkallis kaelakee ja hinnang, et ta on mõnikord liiga jutukas… Asi selles, et nende kooli endine õpetaja, kelle eluaastaid üheksakümne ligi, on kombeks võtnud mõnele oma kunagisele lemmik(!)kolleegile koolimajja sünnipäevale tulla, piinlikult kallis kink teha, aga alati õnnitledes ka midagi kriitilist öelda.
“Tõsijutt, ma olen nende asjadega lausa hädas. Tarvitada ma neid ei taha, sest ikka tuleb see lause meelde. Ju arvab vanainimene, et nooremaid kritiseerida on lausa tema püha kohus, et maailm ikka paraneks. Tean sedagi, et mõni vananedes süüdimatuks muutub, ja pole ju kindel, kas ma isegi kord vahet oskan teha, mis viisakas, mis taktitu, aga… Kodus sokutan need n-ö meened lihtsalt silma alt ära,” rääkis kimbatuses kingisaaja.
Et mida siis ikkagi?
Aga jõulud on ukse ees ja päris ilma kingitusteta ei kujuta me neid pühi ette. Kes küll oskaks nõu anda, millega siis rõõmustada oma lähedasi, sõpru, häid kolleege?
Ehk peaks ühel vaiksel videvikuajal iseendale ajurünnaku korraldama ja väga hoolikalt läbi mõtlema, kas mitte materiaalse kingi saajate nimekirja kärpida. Kui tõepoolest pole aasta jooksul tähele pannud, mida teisele tarvis läheks, siis piisaks äkki kohvikussekutsumisest, meilitsi saadetud jõulusalmist, helistamisest….. Võiks ju ka suusõnal häid pühi soovides öelda, et kingiraha läks Jõulutunnelisse või mõnda teise heategevusprojekti või et ostate selle eest komme ja mandariine hooldekodu elanikele. Üks ketserlik mõte veel. Ka kõikvõimalikes täisinimeste isetegevuskollektiivides, käsitööringides ja jututubades oleks nutikas mõnel aastalgi loosipakitrall vahele jätta ning kulutada mõned eurod pigem neile, kellele ei saa keegi küll tervist, kodu ega lähedasi tagasi anda, küll aga on võimalik pisinatuke jõulurõõmu pakkuda. Aga kui ikka kange tahtmine jõuluvanale salmi lugeda ja lahtipakkimise ärevust tunda, võib ju imeilusasti ära pakkida kaardikese heade soovidega, mis tõesti just konkreetselt sellele inimesele mõeldud. No kelmika pildiga sussišokolaad ei tee ka lisandina paha.
i
KAIE NÕLVAK
