Puurmani lossi ees on kamp “punaseid” tule üles teinud ning keedavad suppi, taovad kaarte ja rüüpavad plekk-kruusist puskarit, mida aparaadist kogu aeg juurde tilgub. Siis aga kostavad eemalt paugud. Üks punastest vajub kokku, teised haaravad püssid ja lohistavad ta minema. Punast lippu ei märka keegi kaasa võtta, küll aga võetakse puskaripudel.

Kui punased läinud, saabub hobusel lossi ette leitnant Julius Kuperjanov, kelles lähemal vaatlemisel tunneb ära grimeeritud-kostümeeritud Olev Tederi. Tema järel saabuvad vankril Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, kes hakkavad lossi eeskojas mobiliseeritavaid kirja panema. Kirja panevad ennast arvatavasti kõik sadakond inimest, kes lossi ees etendust pealt vaadanud on. Etendus läheb aga lossi saalis edasi. Kuperjanov pöördub vabatahtlike poole kihutuskõnega, kutsudes kõiki üles isamaad kaitsma. Kõne lõpeb tõelise Kuperjanovi poolt kunagi pruugitud sõnadega: “Lähme ja anname neile nii, et narmendab!”

Seejärel kehastub “Kutsari” autor taas Kuperjanovist Tederiks ning asub lahti seletama asjaolusid, mis sundisid teda nimetatud raamatut kirjutama. Seletus on asjasse mittepühendatute jaoks ehk liialt pikk ja detailne, korrates üldjoontes seda, mida Olev Teder on rääkinud 14. juunil Vikerraadio eetris olnud saates “Eesti lugu” (kel huvi, leiab selle salvestuse Vikerraadio kodulehelt). Kui asi lühidalt kokku võtta, siis on virnade viisi arhiivimaterjale läbi töötanud koduloolane veendunud, et nii paljude kaasaegsete memuaarides kui ka hilisemates ajalookirjutustes on Julius Kuperjanovi teeneid Vabadussõja võitmisel teenimatult alahinnatud. Veelgi enam: need, kes Kuperjanovile Paju lahingu ajal käske jagasid, on püüdnud — ja seda koguni dokumente võltsides — jätta muljet, et nimetatud lahingus langenute arv kujunes arutult suureks mitte nende omakasupüüdlikkuse, vaid Kuperjanovi liigse tormakuse pärast.

Õiglus maksma

“Kutsari”  kirjutas Teder siirast soovist õiglus maksma panna. Pealkirjal on kaks tähendust: ühest küljest on raamatu n-ö raamjutustuseks Kuperjanovi kutsari (ja üksiti Olev Tederi vanaonu) Johannes Tederi jutustus, teisest küljest võib ka Kuperjanovit Olev Tederi sõnul teatud mõttes kutsariks nimetada: ta kasis isamaa vabaduse nimel endast kõrgemal seisvate väejuhtide n-ö karjääri- ja maineratsusid ning samal ajal rakendas Eesti riigi sõltumatuse vankri ette vägevad täkud.

“”Kutsarina” ei väsinud ta ise ega lubanud ka “veoloomade” rammul raugeda enne, kui seitsmesaja aastaga kogunenud ning orjarahva alandlikkusega täidetud koormad veeti Tartu vabastamisel esimeste vankritäitega välja meie kodutalude ümber mulksuvast võõrtahtmiste mülkast,” kirjutab Teder raamatu kujundlikkusest ja emotsionaalsusest pakatavas eessõnas.

Emotsionaalne on tema jutt ka raamatuesitlusel. Justkui oleks tal vastas saalitäis uskmatuid, keda tuleb Kuperjanovi kangelaslikkuses veenda. Tegelikult on need, kellega ta polemiseerib ja keda süüdistab, enamasti juba surnud. Küll aga võiks publikule meelde jääda Tederi väide eestlastele omasest alaväärsuskompleksist tulenevast võõrakummardamisest. Võõrad — Vabadussõja kontekstis siis soomlased ja soomlaste juures koolituse saanud eestlastest ohvitserid — on meie silmis nii head, et me usaldame neile meie kõige tähtsama võitluse päevil terve rinde juhtimise, saagu nad siis sellega hakkama, kuidas nad saavad, ja olgu meil siis pealegi omade seast võimekamaidki võtta. On see ikka veel nii — ka tänapäeval?

Olgu memuaristide ja ajaloolastega, kuidas on, rahvas on Kuperjanovist kõigele vaatamata ikka lugu pidanud. Tartu tudengid käisid ka nõukogude ajal Kuperjanovi hauale küünlaid panemas, ainus isikunimeline väeosa Eesti Kaitseväes kannab Kuperjanovi nime ja Kuperjanovi nime kandev tänav on tervelt kolmes Eesti linnas — Põltsamaal, Tartus ja Valgas. Ega “Kutsari” esitluselegi nii palju inimesi poleks tulnud, kui Kuperjanovi mustajad väga suurt edu oleksid saavutanud.

Film tulemas

Lõpuks pääseb rahvas raamatukastide manu ning Olev Teder asub trükisoojadesse raamatutesse autogramme jagama — üsna Kuperjanovi-aegse väljanägemisega sule ja tindiga. Allkirja kirjutab Teder ikka enda, mitte Kuperjanovi oma.

Kel raamat käes, liigub teise tuppa kohvitermoste ja kringlikandikute manu ihu turgutama ja juttu puhuma. Kust nad vahepeal veelkord saali kutsutakse, et esitleda harrastuskunstnik Heino Kuuri maali “Vaata, mu õlg on kibe!”. Just sellise lause öelnud Kuperjanov lähedal seisnud võitluskaaslasele, kui Paju lahingus haavata sai. Maalil ongi kunagise Kuperjanovi partisani poeg Heino Kuur kujutanud naivistlikus stiilis Kuperjanovi haavatasaamist.

Heino Kuur pole ainus kuperjanovlaste järeltulija, kes raamatuesitlusel viibib. Veel on kohal Julius Kuperjanovi vennapoeg Ants Kuperjanov ja Juliuse abikaasa Alice Kuperjanovi õepoeg Johannes Juhansoo.

“Julius Kuperjanovist ei saa ma ise midagi mäletada, sest sündisin kakskümmend aastat pärast tema surma,” ütles Ants Kuperjanov. “Küll aga kasvatasid mind osalt needsamad inimesed, kes tedagi — vanaisa ja isa õde — ning nendelt olen tema kohta ikka üht-teist kuulnud.”

Kuperjanovi nime kandjal polnud nõukogude ajal mõistagi lihtne elada. Ants Kuperjanov otseste repressioonide ohvriks siiski ei langenud. Poliitikasse pole ta ennast aga kunagi toppinud, vaid teinud rahulikult oma kutsetööd: ta on ekspert-katsetaja, kes testib veoautosid.

“Olev Teder on ära teinud hämmastavalt suure töö arhiivimaterjalide uurimisel,” ütleb Ants Kuperjanov tunnustavalt.

 Muusikust harrastusajaloolane Tõnu Trubetsky lisab, et Julius Kuperjanovi isik on tedagi ammu huvitanud. Ainult et kui Kuperjanovi teeneid on ajalookirjutajate poolt vähendatud, siis mõned Vabadussõjas silma paistnud on Trubetsky meelest suisa ära unustatud. Üks selliseid on tema sõnul lühikest aega eksisteerinud Valgevene Rahvavabariigi eriüksuse ülem Bulak-Balachowicz, kes oma võitlejatega eestlastele appi tuli. Lappame Trubetskyga “Kutsarit”, et uurida, kas seal ehk sellest mehest juttu pole. Me ei leia. Hiljem kodus avastan siiski ataman Bulak-Balahhovitši (Teder kasutab sellist nimekuju) ja tema ratsasalga pildi

Teder on teinud tõesti päris põhjaliku töö. Ega kavatse veel sugugi lõpetada, vaid tahab teha veel Kuperjanovi-teemalise filmigi. Poole tunni jagu on seda juba valmis, teist niisama palju tuleb veel. Filmi tarvis võtab Jõunes elav koduloolane ja ehitusettevõtja sügisel ette sõidu Valgevenesse — paikadesse, kus Kuperjanov Esimese maailmasõja ajal sõdis.

Kõigepealt läheb aga Olev Teder Tallinna, et toimetada president Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi kantseleisse pöördumine mõlema nimetatu poole. Pöördumises teeb Teder ettepaneku võtta seoses tuleval aastal saabuva Tartu vabastamise ja Paju lahingu 90. aastapäevaga kaalumisele Julius Kuperjanovi postuumne autasustamine Vabaduseristi II liigi I järguga, mis tal väärhinnangute võidutsemise tõttu saamata jäi. Seda autasu pole saanud veel keegi, küll aga tahetakse selle kujutis Tallinnas klaaspostamendi otsa panna. Näis, mida riigiisad otsustavad.

RIINA MÄGI