Eesti Loomakaitse Seltsi aastatepikkuses praktikas on korduvalt ette tulnud juhtumeid, kus loomaomanike hooletuse, ükskõiksuse või väärade arusaamade tõttu on kannatada saanud omanike endi lemmikud, teised kaaskodanikud ja loomad. Avalikus ruumis koeraga jalutades on kõige lihtsam lähtuda hoolivusest. Turvalisus tähendab ju eelkõige hoolivust, seda nii enda kui ka teiste suhtes.
Ebaturvaliste jalutuskäikude värvikamaid juhtumeid otse elust endast ehk seltsi igapäevasest praktikast saab edukalt kasutada tüüpiliste probleemide kirjeldamisel. Need lood on kujukaiks näideteks, mis võib juhtuda, kui omanik ei suuda oma lemmiku tegevuse eest vastutada.
Loomaomanik oli veendunud, et tema tark ja õpetatud koer saab ise jalutades hakkama. Suhtumine, et las koer tuulutab ennast parem omapäi ja küll ta ise hakkama saab, oli nõnda sisse juurdunud, et võimalikke ohte oli raske ette näha. Ühel talvisel südaööl aga hakkas omaniku süda valutama, sest koer polnud õhtuks koju naasnud. Koera peremees teavitas loomakaitse seltsi ja varjupaika. Mõned päevad hiljem tuvastas omanik aga piirkonna ajalehes uudisloo kõrval pildi autorataste alla jäänud lemmikust. Arusaamine, et iga inimene vastutab oma looma eest täiel määral ja lemmiku kodust kaugemale hulkuma laskmine ei ole seadusega lubatud, jõudis selle koera omanikule paraku liiga hilja kohale.
Teine juhtum. Koeraomanik käis oma neljajalgse sõbraga iga päev koduümbruses jalutamas. Koer oli kuulekas ja perenaine seetõttu arvamusel, et tema lemmik allub alati käsklustele ning jalutusrihma pole vaja. Soojal suveõhtul, kui perenaine parasjagu laste mänguväljaku lähedal oma sõbraga jalutuskäiku nautis, jooksis aga lõbus lastekamp kiljudes mööda ning koer pistis suure ehmatusega jooksu. Mõned päevad hiljem avastas perenaine, et koer oli sattunud varjupaika. Selleks, et koera tagasi saada, tuli trahvi maksta ja katta looma ülalpidamiskulud varjupaigas. Perenaine oli nördinud ja võttis ühendust loomakaitseseltsiga. Ta leidis, et koera plehkupanekus ning varjupaika sattumises olid süüdi lapsed, kes tema koera ehmatasid ning nemad peaksid seega trahvi tasuma! Selts siin aga omanikku abistada ei saanud — trahv tuli siiski temal tasuda. Ikka ja jälle pidime selgi korral meelde tuletama vajadust kasutada alati jalutusrihma. Seda enam, et selline nõue on fikseeritud ka kohalike omavalitsuste eeskirjades. Ükskõik kui kuulekas või koolitatud on koer, ei saa iialgi ette näha, milline olukord võib teda ehmatada või provotseerida nii, et ta enam käsklustele ei kuuletu.
Kolmas juhtum. Neiu sõitis tööpäeva lõppedes jalgrattaga koju ning ootamatult ründas teda suur hundikoer. Looma valusate hammaste eest pääsu ei olnud. Kuidagimoodi suutis ohver ründaja haardest vabaneda. Mõned päevad hiljem võttis koera peremehega ühendust politsei ja nõudis trahvi tasumist. Omanik aga leidis, et talle tehti ülekohut. Tema naabrite sõnul lasti loom järgmisel päeval uuesti omapäi ringi hulkuma. Nõiaring kordus taas, ohvriks uued inimesed ja loomad. Loomaomanikku, kelle vastutusel olev koer teeb kaaskodanikele viga, on õigus trahvida kuni mõnesaja euroga. Ükski trahv aga ei korva aga kunagi tehtud kahju. Füüsilised haavad paranevad, kuid hinge jääb alatiseks arm ning halvimal juhul ei suuda ründamise ohver enam kunagi koera sõbrana näha. Oluline on mõista, et kaaskodanike turvalisus on ikkagi koeraomaniku, mitte koera probleem.
i
ANNIKA LEPP Eesti Loomakaitse Seltsist
