</span>
Ei midagi erilist, võis öelda pärast tutvumist kohalike omavalitsuste võimekustabeliga. Meie vallad on endiselt tabeli lõpuosas ja ära ei too neid sealt miski. Tõsi, osa omavalitsusi on küll läbi teinud pisikese tõusu. Aga – töökohti meil pole ega teki ka kusagilt ning rahvas lahkub.
Regionaalministri arvates sõltub omavalitsuste võimekus maakondade ajaloolisest identiteedist. Meil seda pole, kõik uurimused näitavad, et jätkuvalt eksisteerib kolm eraldi piirkonda. Kui pole ühtset identiteeti, siis kuidas edasi?
Regionaalminister Kiisler pakkus oma partneritele eile välja kuus võimalikku halduskorralduse mudelit. Üheks mudeliks on minivaldade Eesti, kus säilib tänane olukord. Teiseks mudeliks on omavalitsusliitude Eesti, kus omavalitsusmaastik ei muutu, kuid osa ülesandeid delegeeritakse maakondlikule avalik-õiguslikule omavalitsusliidule. Kolmanda variandina käis minister välja kahetasandilise Eesti, kus luuakse juurde täiendav maakonnapõhine omavalitsustasand. Neljas võimalus on kihelkondade Eesti, kus toimuvad omavalitsuste ühinemised vähemalt 3000 elanikuga üksusteks ning tekib 70-100 omavalitsust. Viies mudel on tõmbekeskuste Eesti, kus liitumised toimuvad ümber suuremate keskuste ja tekib 30-50 omavalitsust, ning kuues maakondade Eesti, kus liitumised toimuvad üldjoontes tänaste maakondade põhiselt.
Mis väljapakutuga peale hakatakse, näitab aeg.
Justiitsminister Kristen Michal käis septembri lõpus Eesti Päevalehele antud intervjuus välja suurejoonelise riigireformi plaani, mille järgi tõotab ettevõtmisest kujuneda kolmeaastane projekt, kus reformiideed kooruvad alles 2015. aastaks. Kogu seda protsessi, kus arutatakse läbi nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste halduse korraldus ja toimimine, hakkab juhtima Tartu ülikooli riigiõiguse instituut eesotsas professor Ülle Madisega.
Sõnal “haldusreform” on inimeste hulgas nii sant mekk man, et targemad sellega vähemalt praegu välja ei tule.
11. oktoober 2012
