“Ja mis sina nii mureliku näoga ringi kõnnid,” on minult vahel päritud, kui tee tuttava inimesega mõnes rahvarohkes paigas ootamatult ristunud on. Küllap on seda teistelgi ette tulnud, et kuigi just lausa muremõtteid ei heieta, pole enamasti põhjust ka omaette muheleda, sest üks keskmine “ugrimugrilane” särab vaid siis, kui tal tõesti millegi üle südamest rõõmustada on. Paraku leiabki põhjamine temperament kergemini üles just need nähtused, mis muretsema panevad.
Rõõmustame harva
Kahe jalaga maa peal olek ja alalhoidlik meel kajastub meie keelepruugiski: me just nimelt muretseme uue mööblitüki, kampsuni või isegi lapse, mitte ei rõõmusta. Arvatavasti ongi selle taga meie laiuskraadi olud, kus nii palju ilmast sõltume ja vaatamata viimase peal tehnikale temalt armuande ootama peame, võttes sageli muret ka n-ö laenuks ette. Et kas tuleb leebe või krõbe talv, päikseline või vihmane suvi ja nii edasi. Loodusjõududega ikka vägikaigast ei vea ja kui kanget kaela rohkem kui selget aru, tulebki summa, mis katuserookimisele kulunuks, mitmekordselt välja käia, kui kõrgelt alla kihutanud jää mõne olulise kommunikatsiooni lõhub ja pooles külas elu seiskab. Ja jälle pole rõõmustamiseks kohe tükimat aega põhjust, küll aga tuleks muretseda ja õppust võtta, et edaspidi targem olla.
Väikesed ja suured mured </p>
“No nii väikese asja pärast ma muretsema ei hakka,” olen endalegi sageli mõne ebaõnnestumise puhul lubanud, olgu see maakodust talve jooksul “ära kõndinud” tööriist, ootamatult tagant üles lööma hakanud auto või riivav sõna, mis vasaku jalaga voodist tõusnud kaaskodaniku poolt tema pingete maandamiseks otse pihta sihitud. See lubadus ei sega aga teinekord sugugi enne kukke ja koitu virgumast ja tundide kaupa asemel pöörlemast, pea kiusakalt depressiivseid mõtteid täis. Usutavasti on see tunne tuttav paljudele ja alati ei aita ka mõtlemine, kuidas suutsid sirge selja ja rahuliku meelega oma kodu uuesti rajada Siberist eluga pääsenud või kust võtsid oma huumorimeele Stalini-aegsed maanoored, kel kolhoositsirkus vaeva ja näljaga läbi teha tuli. Meie elu on teistsugune, aga küll me muresid leiame!
Ja ei saa ka sugugi väita, et meie inimesed oma ninaotsast kaugemale ei näe. Näeme vägagi ja tunneme muret ka, iseasi ainult, kas see kaasamõtlemine ja muretsemine pisutki aitab.
Alles hiljaaegu oli üks tuttav proua täiesti endast väljas. Ta oli nimelt lehest lugenud, et üks seni ontlik pereema, ilus inimene peale selle, perest lahku kolib ja nii-öelda uut elu alustab. Ja kandideerib Riigikokku, sest… talle on olulised pereväärtused ja lapsed, kelle eest seista tahab(!).
“Mis toimub, mis meist niimoodi saab, kui nelja lapse ema ütleb, et laste pärast pole mõtet koos elada,” oli tegus pereema ja hoolitsev vanaema mures. Ta tunnistas sedagi, et talle käivad ammu närvidele mõned meedias üles võetud teemad, mis avalikku käsitlemist ei vääriks.
“Milleks vahutada omasooliste abielust ja muudest mõttetustest, kui meil on nii palju puudega lapsi, kes enam abi, hoolitsust ja õpetust vajaksid, tõstataks parem selle teema,” oli inimene nõutu.
Jah, tõepoolest. Aga kui jutt prioriteetidele läheb, tuleb mulle alati meelde üks ammune anekdoot. Kolhoosi üldkoosolek on kokku kutsutud ja koosoleku juhataja teeb teatavaks päevakorrapunktid: uue küüni ehitamine ja kommunismi ehitamine. Ja et laudu-prusse nagunii ei ole, asutakse kohe teise päevakorrapunkti juurde.
Eks haigete laste ja nende vanemate elukorralduse parandamiseks oleks ju raha vaja…
Kui minult keegi arvamust küsiks, nii et sellest seisukohavõtust ka midagi kasu oleks, siis keelaksin ära nii vägivalda ja röökimist täis multifilmid kui ka sellised lasteraamatud, kus kellelegi puuga pähe virutatakse või kedagi nöörile kuivama riputatakse. Kuidas on nimekatel kirjatarkadel võimalik unustada, et laps on laps igal ajal ning võtab nalju, mis täiskasvanuile vaimukad tunduvad, vahetult ja tõe pähe?
Tuttav meesterahvas tõdes aga, et talle teeb meelehärmi, kui teleuudistes purupurjus noori demonstreeritakse, tudengeid pealekauba. “Kui seda teeb mõni kommertskanal, siis ma ei imesta ammu enam, sest sealt tuleb ju aeg-ajalt kõike — mida labasem, seda vaadatavam vist, aga kui
Maailm pöörleb omatahtsi
Arvamust avaldada me kõik ju võime, kuid mis sellest muutub?
Maailm pöörleb meist sõltumatult ning järjest sõnakamalt dikteerib selle kiirust ja suunda ikka seesama element, mis kõik rattad käima paneb.
Ellen Niit on aastate eest, tegusa pereemana kirjutanud luuletuse “Koormuse vähenemine”. Luuletaja jutustab, et arst ei lubanud tal üle kolme kilo korraga tõsta. Ta oli nõuandega rahul, kuid kui kodumaja treppidest üles astuma hakkas ja mõttes inventuuri tegi, millist raskust lisaks poekotile veel kaasas kannab, siis selgus, et murekoormat võib tonnides mõõta — alates pooleliolevast kirjatööst ja vanema poja korterilootuse(tuse)st kuni noorema lapse kaisukaru käpatraumani. Mida siis üles tassida jaksaks?
Ilmselt peame ikka ja jälle mõttes selekteerima, milline äpardus musti mõtteid väärib ja mille kohta öelda võib, et tühja kah. Ja milliste kitsaskohtade puhul meie muretsemisest miski ei muutu.
Sest kui me nii-öelda oma hinge eest hoolt ei kanna, siis ei saa ju mõnel hallimal päeval enam üldse pilku põrandalt.
Aga seda just ootavat vanatühi.
“Mis see vanakurat muud on kui argipäevaelu,” tõdeb Viivi Luige raamatus “Varjuteater” Eesti päritolu pastor härra Atspol, kelle sõnul hakkab inimene kõigepealt käima, nina maas, sest tal on mõttes vannitoa remont, pangalaen ja karjääriredel. “Aga kui inimene muretseb, silmad peos, siis vanakurat lööb rõõmu pärast käsi kokku ja naerab,” väidab toosama vanahärra sealtsamast raamatust.
Ärgem siis laskem vanatühjal iga väiksema ebaõnnestumise puhul enda üle naerda.
i
KAIE NÕLVAK
