Jõgeva kultuurikeskuse galeriis võib 29. septembrini näha Sirja ja Signe Ohaka fotonäitust “Myanmari inimesed”. Oma reisipilte teistega jagama ajendas reisihimulist ema ja tütart teadmine, et neid eestlasi, kes Myanmaris ehk kunagise nimega Birmas käinud, pole veel väga palju.

Tegelikult on Myanmar turismimaana ka teiste riikide kodanike poolt veel suhteliselt avastamata.

“Tahtsimegi sellel kaunil ja huvitaval maal enne ära käia, kui suuremad turistide hordid sinna jõuavad ning sealse eripära hävitavad ja inimesed ära rikuvad,” ütles Sirja Ohakas näituse avamisel. “Tuntumates turismipiirkondades vaatavad kohalikud sissesõitnut juba kui kahel jalal liikuvat rahakotti. Näiteks Egiptuses olevat kaupmehed juba nii tüütuks muutunud, et muuks kui nende eemale tõrjumiseks enam aega ei jäägi, Sri Lankas jätvat aga teekorjajad töö turistibussi lähenedes kohe sinnapaika ja tormavat kerjama, sest see tõotab suuremat tulu kui töötegemine.”

Mullu sügisel ette võetud Myanmari reisile eelnes korralik kodutöö, s.t. sealse kandi kohta võimalikult asjaliku ja mitmekülgse info kogumine. Aega võtsid ka praktilised ettevalmistused: seljakotireisil tuleb ju kõike hädapärast kogu reisi vältel endaga kaasas tassida. Lennupiletid broneeriti Myanmari suurima linna Yangonini, siselendude piletid otsustati osteti kohapealt, täpsemalt ühest Yangoni reisifirmast, mille esindaja lennukile, millega Sirja ja Signe sinna lendasid, vastu tuli — kas juhuslikult või mingit siseinfot omades, mine võta kinni. Julgust selle mehega asju ajada lisas emale ja tütrele firma külalisteraamatust leitud eestikeelne tunnustav sissekanne. Firmaomanik ise vaevalt teadis, mis sinna kirjutatud oli.

“Paar kuud enne meie reisi toimusid Myanmaris munkade osalusel rahvarohked protestid sõjaväelise valitsuse omavoli vastu, mille käigus sõjaväelased hulga inimesi tapsid,” meenutas Sirja Ohakas. “Kui paljud Lääne turistid loobusid sellepärast Myanmari külastamisest Tai või Kambodža kasuks, siis meie saime pigem innustust juurde: meiesuguseid “nõukogude karastusega” inimesi selliste asjadega ei hirmuta. Aga valget inimest ei näinud me rahutuste järelkajana mõnel päeval üldse või kui, siis ainult reisikaaslasele näkku või peeglisse vaadates.”

Turvalisem kui Tallinnas

Ja midagi ohtlikku seljakotiga mööda Myanmari rändamises Sirja sõnul polnudki. Hilisõhtuses Tallinnas liikuda olevat igatahes kõhedam.

“Inimesed on Myanmaris sõbralikud ja lahked ning naeratavad tihti, vaatamata sellele, et enamik neist elab meie mõistes äärmises vaesuses,” ütles Sirja. “Vaesus ei tähenda aga seal maal sugugi räpasust! Ja röövima ei kipu turisti keegi, kuigi kõik teavad, et väärtuslikumad asjad, nagu rahakott ja kaamera on tal pidevalt kaasas.”

See, mis inimesi vaos hoiab, on Sirja meelest usk: iga budist tahab ju järgmisse ellu sündida võimalikult hea karmaga. Ehe usuline pühendumus oligi üks, mis Sirjat ja Signet Myanmari inimeste puhul võlus. Nendega suhtlemist takistas vaid kohalike (hotelli- ja muud teenindajad välja arvatud) olematu inglise keele oskus. Kohalikku keelt või õigemini kohalikke keeli (Myanmar on paljurahvuseline liitriik) ei osanud jälle Sirja ja Signe. Kohalike hõimude — akhade ja engide — juurde minnes palkasid nad endale seljakotirändurite ööbimispaiga vahendusel giidi: vaesest perest pärit noormehe, kes oli kasvanud katoliku varjupaigas ja valdas tänu sellele kuut keelt.

“Ilma temata oleksime jäänudki kohaliku hõimu esindajatega tummalt tõtt vahtima ega oleks nende elust-olust midagi teada saanud,” ütles Sirja.

Sel juhul poleks ka näitusepiltide juurde suurt midagi kirjutada olnud. Nüüd leiab vaataja aga piltide juurest sisukad kommentaarid. Kuigi esiplaanil on piltidel inimesed, saab näitusekülastaja aimu ka Myanmari elu-olust, loodusest ja arhitektuurist. Fotod — nii need, mis seinal, kui ka need, mis telekast slaidiprogrammina jooksevad — aitasid välja valida ja töödelda Sirje ja Indrek Kalev.

Unistuste maa

Jõgeva Sordiaretuse Instituudis agronoomina töötav ja ühiskondlikus korras Jõgeva alevikuvanema ametit pidav Sirja Ohakas on juba kogenud seljakotirändur, tema Brüsselis Euroopa Komisjoni juures tegutsev tütar Signe on oma nooruse tõttu natuke vähem reisida jõudnud.

“Endine Nõukogude Liit oma viieteistkümne liiduvabariigiga oli muidugi matkaja jaoks tõeline “varaait” oma suuruse ning loodusliku, kultuurilise ja rahvusliku mitmekesisusega,” ütles Sirja Ohakas. “Lääneriikide reisihuvilised, eriti matkajad kadestasid meid meie võimaluste tõttu tollal kõvasti. Ning meie omakorda neid nende vabaduse pärast reisida kuhu iganes maailmas. Endistest liiduvabariikidest jäi mul käimata üksnes Moldaavias ehk nüüdses Moldovas. Euroopaski on käimata riike suhteliselt vähe. Üks elamuslikumaid on olnud kuue aasta tagune  ja pooleteise kuu pikkune seljakotireis Ameerika Ühendriikidesse. Ka siis reisisime koos Signega, poole ajast sai meiega koos olla ka noorem tütar Margit, kes töötas siis USAs lapsehoidjana.”

Järgmine reis viib Sirja Marokosse ja juba sel sügisel. Tema unistuste maa on aga Uus-Meremaa.

“Matkamine mägedes, kõrbetes, jõgedel, platoodel, metsades, vulkaanikraatrites  ja muudes põnevates kohtades on andnud hulgaliselt kogemusi, julguse ja oskuse toime tulla ka ekstreemsetes oludes. Ning äratundmise, kui vähe on inimesel tegelikult eluks vaja,” on kirjutatud näituse “Myanmari inimesed” saatesõnas.

RIINA MÄGI