Ühes imepisikeses toimetusetoas oli sügaval nõukaajal taoline lause seinal. Asi oli lihtsalt selles, et toas oli tõepoolest imevähe ruutmeetreid, kollektiiv suur ning koos käidi põhimõtteliselt vaid koosolekute ajal. Sellepärast läksid ka need, kel tõesti midagi teha polnud, mitu korrust allapoole kohvikusse või leidsid tegevust raamatukogus. Igal juhul võeti toimetuse toas seinal olnud palvet tõsiselt.
Sama kehtib ka nende inimeste kohta, kes tähelepanuvajadusest või suhtlemispuudusest või lihtsalt kõnepidamatusest tingituna politseile ja ka päästeametile või kiirabile valeväljakutseid teevad. Samal ajal kui asjaosalised taolise tüübiga tegelevad, võib kusagil kellegi elu juuksekarva otsas rippuda… Mõelge enne, kui süüdimatult telefoni haarate!
5. detsember 2013
