Kümme aastat tagasi, pärast keskkooli lõpetamist lahkusin ma kodust Jõgeva kandist. Läksin laia maailma õnne otsima, kuniks mõistsin, et õnn on siinsamas olemas. Täna elan Tallinnas, kus on mu töö, kool ja elu. Kui vähegi aega, käin kodukandis vanemaid, vanu sõpru ja õpetajaid vaatamas. Suviti rohkem, et jõuaks rabateid mõõta, seenele või Peipsi kanti käima. Alati on hea tulla ja siin olla, sest kodukandis on kõik see, mis andis mu teele kaasa eluväärtused. Ma olen tänulik sellele paigale, nendele inimestele ja mõjutustele.
Kõigega, mis Jõgeva linnas täna toimumas on, ma end enam kursis hoida ei jõua. Ehk ka ei taha, sest head ja olulised uudised leiavad mind ise üles ja negatiivset on liiga palju, et lasta end lärmil mõjutada. Nüüd aga tundsin, et pean kaasa rääkima. Aga ei, ma ei võta sealjuures osa räpasest poliitikast, ma ei mõista kohut ega püüa leida põhjusi. Ammugi ei vaevu ma vaidlema vihastega.
Ma tahan rääkida teile Taisto Liivandist, koolidirektorist. Tahan rääkida temast kui õpetajast ja inimesest, kelle õpetusel on pikaaegne mõju. Jätan välja võrdlused, kuigi olen õppinud mõlema kooli õpetajate ja direktorite käe all. Mul ei ole etteheiteid kellelegi, vastupidi, olen kogu selle aja, teadmiste ja kogemuste eest äärmiselt tänulik.
Taisto Liivandi oli aga midagi enamat. Temale omane hoiak, erudeeritus ja inimlikkus on need omadused, mis tegid temast Direktori. Ta polnud mitte inimene, kes pidi meeldima positsiooni tõttu, vaid ta oli ennekõike sõber. Sõber, kes märkas igaüht ja küsis tihti, kas kõik on korras, pöörates erilist tähelepanu pisematele ja nõrgematele. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta õpetas meid leiba austama ning teistega arvestama. Või spordiarmastus, mida ta meisse süstida püüdis, sest vaid nii pidavat keha ja vaimu vahel harmoonia valitsema. Mäletan, et tema uksele võis koputada igaüks, kel mure hingel või meel must. Teda respekteeriti ja armastati nii õpilaste kui õpetajate poolt.
Koolitee lõppedes mäletan, kuidas mu hea klassiõde direktorile teatas: “Kui suureks saan, tahan Taisto Liivandiks saada!”. Mina tahtsin ka, salaja. Olgugi, et olen jõudnud vahepealse aja jooksul pool maailma läbi käia, õppinud mitmetes kõrgkoolides ning kohtunud tuhandete inimestega Anne Veskist George Bushini, meenutan Taistot eriti ülevate tunnetega. Tema juhitud kool, need inimesed ja igapäevane elu on olnud oluliseks mõjutajaks.
Jõgeva linn kaotab minu jaoks tähtsuse, kui ta oma inimesi hinnata ei oska. Hinnata mitte ainult Taistot, vaid ka tulevasi kodanikke, kes võiksid au ja uhkusega samasuguseid ridu kirja panna. Olgugi, et ma enam ei unista Taisto Liivandiks saamisest, loodan, et minu lapsed saavad ühel päeval õppida selle sama mehe juhitud koolis.
i
KERTU JUKKUM
