Seda ütles üks laps, kes praeguseks soliidses eas, kord otsesõnu oma vanaemale. Vähe oli tollal nõnda söakaid koolieelikuid, kes vanema inimese käsule nii reageerida julgesid, aga ühes väga targas raamatuski olla kirjas, et lapse suust pead sa tõde kuulma.
Selline mõte tuli juulis Pärnu rannas, kus asustus oli parajale soojusele ja mahedale mereveele vaatamata mõnusalt hõre. Küllap oli sinna kogunenud rahvas, kes ei pidanud palju soojamaareisidest ega pikaajalistest spaapakettidest, mis oli tänavu väga kuum kaup, kui meediasse jõudnud statistikat uskuda. Aga keeltepaabel, mis soojal liival valitses, üllatas vägagi positiivselt. Seltskondades, mis koosnesid peamiselt nooremapoolsetest peredest, räägiti segiläbi soome ja eesti keelt, soome ja vene keelt, eesti ja vene keelt või ka vaheldumisi kõiki kolme mainitut. Mõnes kambas ei saanud tõepoolest arugi, mis rahvusest ühe või teise keele tarvitaja tegelikult on, mõne pere puhul ilmnes, et kumbki lapsevanem kasutas võsukesega suheldes oma emakeelt, lapsed aga mõistsid vabalt mõlemaid. Ei teagi, kas oli tegemist kolleegide, hõimlaste või sõpruskondadega, kuid ilmatu tore oli kõrvaltvaatajana tõdeda, et polnud keele- ega rahvusebarjääri. Eriti soojaks tegi südame asjaolu, et ka eesti ja vene segaperekonnad mõlema keelega hästi hakkama said.
Suhtumise küsimus
Mõnede teenindajate eesti keele oskus on hetkel taas kuum teema, põhjuseks, teadagi, hiljutine juhtum ühes Maxima kaupluses. Jah, ega polegi midagi parata. Kui palgad väikesed, siis on töölevõtjal valida umbkeelse töötaja või tühja kassatooli vahel, aga minu arvates on küsimus mitte niivõrd keeles kui suhtumises ehk käitumises. Eks me tea kõik omast käest, et kui inimene vaid paari meiekeelset sõna oskab ja neidki valesti tarvitab, kuid seejuures sõbralik ja lahke on, siis saame kõik asjad aetud, kasvõi käte ja jalgadega vehkides. Aga kui kaasmaalane on otsustanud, et ta riigikeelt põhimõtteliselt ei tarvita ja suhelda kah ei mõista ega taha, jäägu või tööta, siis on see tema valik.
Sundimine ei too head
Kõige selle juures ei taipa, miks ikkagi tahetakse meie riigis praegu venekeelse hariduse omandamisele takistusi teha. Milline on sellise poliitika tegelik eesmärk? Kas meile on tõesti vaja, et siinsed vene rahvusest elanikud oma emakeelest päriselt lahti ütleksid? Kas sunniviisiline eesti keeles õppimine muudab nad riigile lojaalsemaks? Pärnu rannas kuuldu-nähtu tõestas, et võõraid keeli, sealhulgas eesti keelt, õpitakse meeleldi ka vabatahtlikult, kui on huvi ja vajadust. Sunniga pole ilmaski midagi head saavutatud, mõelgem tõesti tagasi oma lapsepõlvele ja sellelegi sõnavõtule, millega lugu alustatud sai.
Eks ole suurte inimeste maailmgi üks vana vahva lasteaed, nagu tõdes juba aastakümnete eest Leelo Tungal.
Traditsiooni kaitseks
Aga suvise noorte laulu- ja tantsupeo eel kergitati taas üles küsimus, kas mõni laul ei võiks seal ka vene keeles kõlada. Mis see siis nüüd oli ehk kuidas peaks selline arvamusavaldus kokku kõlama sõnavõttudega ainult eestikeelse hariduse teemal? No oleks ju võidud see laul või paar tõepoolest peokavva võtta, aga seda tulnuks teha aastakümnete eest, mitte praegu, kus vene keel pole enam ainus, mida meie riigis eesti keelele lisaks tarvitatakse. Kui juba vene laul, miks siis mitte ka ingliskeelne või … Nii avaldati varasuvel arvamust ka otsustajate ringkondades.
Tõepoolest, jäägu selline suur pidu siiski eesti peoks, säiligu ja kestku mõnigi vana traditsioon maailmas, kuhu iga päev midagi uut lisandub. Tuletagem meelde ka vihmasel peopäeval õhinapõhiselt sündinud lustimist Vabaduse väljakul. Kahtlemata andis see eestlaste kõrval võimsa positiivse emotsiooni nii meie riigi külalistele kui siinsetele noortele, kes mõnest teisest rahvusest. Polnud ju oluline, et seal lauldi ja kõneldi ainult eesti keeles, põhiline oli ühine rõõm ise algatatud ja korda läinud ettevõtmisest.
KAIE NÕLVAK
