Selle nädala streigilainest sündis lausa massipsühhoos. Aktiivsemad haridustöötajad valmistasid isegi plakatid ning läksid Tallinna või Tartusse oma nõudmisi häälekalt välja ütlema. Samas ei läinud kõik selle üsna jõulise demonstratsiooniga kaasa.
Need õpetajad, kes streigiga kaasa ei läinud, ei teinud seda mitte seepärast, et oleksid oma palga või töötingimustega äärmiselt rahul, vaid inimesed jäid lihtsalt realistideks. Kui raha ei ole, siis sealt, kus ei ole, ei võta ju surm ka. Mõned õpetajad loobusid streigis osalemisest ka seetõttu, et niigi tagasihoidliku palga juures ei saa nad endale ühest või lausa mitmest päevapalgast loobumist lubada.
Selliseid erandeid pahatihti kahjuks ei märgata või ei mõisteta. Nii mõnedki pedagoogid liitusid streigiga vaid seepärast, et ei peaks lõputult vastama kolleegide küsimusele: “Mis sul siis viga on, et sa ei streigi?” Kehvematel juhtudel tembeldati mõni streigist loobuja isegi reeturiks. Tolerantsist jääb meil paraku kõvasti puudu.
Kui ühte mõtet piisavalt palju korrata ning seda pähe taguda, siis võibki kellegi poolt esitatud veendumusi oma mõteteks pidama hakata.
Aga nende õpetajate hing, kes polnud nõus Toompeale või haridusministeeriumi hoone ette minema, et seal kõva häälega protesteerida, tuleks vähemalt rahule jätta.
10. märts 2012
