Nostalgia on ilus asi. Kõik, mis ammu sündis, tundub nii lõpmata armas ja hea. Teisiti oleks mõeldamatu, sest lapsepõlv ja noorus on ilus igaühel ja igal ajal, oludest ja riigikorrast sõltumata.
Siiski riivab kõrva ja südant, kui siin-seal jututubades, poesabades ja muudel kokkusaamistel ikka mõni kurtja leidub, kellele see kauge ehk Vene aeg nii muretu paradiisina tundub, et lausa tagasi tahaks teist.
Suures möödanikukiitmise palangus unustatakse, et rohelisema rohu ja valgema lumega kaasnes väga palju sellist, mida isegi meenutada ei tahaks, kordumisest rääkimata.
Uued ajad, uued mured
Loomulikult on paljudel praegu selliseid muresid ja probleeme, mida sotsialismiajal ei olnud, hullem ja vanemale rahvale mõistetamatum neist tööpuudus. Ja noored pered on end laenudega panga orjadeks teinud… ja peretoetused on väikesed ja pensionid võiksid palju suuremad olla … jne, jne.
Aga ehk mäletab keegi kurtjaist, et paljud “vale riigikorra ajal” ja “vales ametis” töötanud eakad nõukaajal pensioni ei saanudki, vaid elasid oma laste toel. Kes lasteta, sai riigilt 14 rubla. On teisigi näiteid, kus riigipoolne toetus oli sümboolne. Kurta polnud aga mõtet, liiga avameelne olukorra analüüs võis kaeblejale probleeme juurde tuua. See, mis Stalini ajal korra ja võimu kritiseerijatega tehti, oli vanemal põlvkonnal oi, kui selgesti meeles ja hirm pärandati põlvest põlve edasi. Räägitakse, et nn musta nimekirja sattumiseks piisas mõnikord sellestki, kui näiteks valimistel kandidaadi nime liiga pikalt põrnitsema jäid või, hoidku jumal, sedeliga hääletuskabiini läksidki — äkki kavatsesid kandidaadi nime maha tõmmata!?
Laenudega kimpu jäämise ohtu polnud stagnaajal tõesti, sest raha korteri ostmiseks või maja ehitamiseks polnud kusagilt laenata. Korterijärjekorras olid mõned noored pered nii kaua, et vanematega pead-jalad koos elades lapsed kooliealisteks kasvasid, olles sünnist saati ka asjata lasteaiajärjekorras olnud. Veel õhatakse, et küttehinnad olid nõukaajal madalad. Olid küll, ja Vene rubla ostujõud ja kurss oli kah kunstlikult kõrge, aga millise hinnaga see saavutatud oli, võisime omal nahal ju enne suure liidu lagunemist kogeda, kui lõpuks selgeks sai, et iga anum saab kord tühjaks, kui sealt süüdimatult ammutada.
Me pole ju ometi nii rumalad, et arvata — kui kogu maailmas on nafta kallis, siis Eestis peaks seda mitu korda odavamalt müüdama, sest me oleme ju nii vaesed.
Seakamar ja vorstisaba
Ehk mäletab keegi rahvajuttu, et leningradlane soovitanud eestlasele: ehitage endalegi selline kombinaat, nagu meil Võhmas, küllap siis on Eestiski viinereid müügil? Või anekdooti lätlastest, kellele margariini või õli küsimise peale Moskva kontrollid kaela saadeti, et välja selgitada, mida neil veel praadida on? Viimastel Vene võimu aastatel jõuti ju niikaugele, et ainus lihatoode poeletil oli seakamar. Ja kui vorsti müügile “paisati”, lookles ostukorvisaba suurte kaupluste uste tagant kaugele-kaugele…
Need on vaid mõned näited sellest “muretust” ajast, ideoloogia teemat ei hakka siinkohal üles võtmagi,. Kuid tasuks meenutada ka raudset eesriiet, tänu millele ju tõesti inimest väga kerge õnnelikuks teha oli, anna vaid kord elu jooksul võimalus turistituusikuga suurelt kodumaalt välja saada.
Genotsiid veerand sajandi eest
Seoses praegu Jaapanis toimuvaga on paslik mäletada ka Tšernobõli katastroofi ja seda, kuidas eesti mehi nagu metsloomi jahiti, et neid oma kiiritusedoosi kätte saama küüditada. See oli tõeline genotsiid, sest kaitseriietusest polnud seal mõtet unistadagi, pealegi korjati mõned mehed rongile otse tööpostilt ja kerges riides, sest olid esimesed soojad aprilliilmad.
Olme seisukohalt soovitan aga mälu värskendamiseks lugeda Vello Lattiku raamatut “Pastoraal mummulisest kleidist”. Kes meie praegustest noortest oleks nõus alustama oma iseseisvat elu nii puupaljana nagu selle romaani peategelane?
On tulnud unustada ja andestada
Samas, väga palju ja väga valusat on pidanud unustama need, kes 1941. ja 1949. aastal kodudest välja aeti ja külmale maale saadeti. Sest kogetut mõtteist välja heitmata poleks tagasi pääsenud suutnud siin eluga nullist alustada.
Ka üks meie ajalehele kaastööd teinud mees on tunnistanud, et pidi kodumaale naasnuna sageli ja viisakalt suhtlema inimestega, kellest täpselt teadis, mida nood on korda saatnud selleks, et tema pere Siberisse laiali pillutati, kui ta ise alles poisike oli. Ta suutis seda ja suudab praegugi olla rahulik ja heatahtlik inimene, kes oma energiat vingumisele ei raiska. Hinnakem olnut objektiivselt ja ärgem tehkem kurtmisega häbi oma rahvale.
Homme on taas üks väga paljusid valusalt puudutav aastapäev.
Mõelgem sellelegi, et kui ühel hommikul koduuksele klopitaks, sest rongid ootavad, kui palju olulist, kallist ja hinnalist meil kõigil, ka viletsa elu üle kaebajatel, maha jääks.
i
KAIE NÕLVAK
