Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) on olnud riigikogu menetluses juba ligi aasta aega, kuid tänaseni on selles osas lahendamata terve hulk küsimusi. Olulisemad nendest on põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamine ning koolireformi maksumus.
Pole kahtlust, et hariduse seadusandliku poole korrastamisel on PGS-il oluline roll ning selles kontekstis oleks paljud olulised teemad võinud olla juba seadusena vastu võetud. Näiteks õppekava alusväärtuste defineerimine, õpilaste koolikohustuse täitmise parandamine, väljalangevuse vähendamine, hariduslike erivajadustega õpilaste toetamine, vaimse ning füüsilise turvalisuse ja tervise tagamine koolis.
Seaduseelnõu sisu on algselt esitatud dokumendiga võrreldes oluliselt muutunud.
Kui esialgu oli eelnõus kohustusliku kooliea nõue seatud 18. eluaastale, siis nüüd on see jäetud täna kehtivale 17. aastale. Jagan paljude koolijuhtide ja õpetajate seisukohta, et kohustusliku kooliea tõstmine ei ole otstarbekas.
Pean oluliseks, et omavalitsustevahelise tasaarvlemise süsteemi säilitamine täna kehtival kujul on seaduseelnõus fikseeritud. See tähendab, et munitsipaalkoolide tegevuskulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle elukoht asub nende omavalitsuste territooriumi. Eelnõu esialgses versioonis oli see võimalus kaotatud.
Vaidlusi on olnud ka teemal, miks on usundi- ja riigikaitseõpetus seaduses eristaatusse tõstetud ning miks on näiteks ettevõtlusõpe jäetud määruse tasandile. Leian, et kui teha erisusi, siis kõigile kolmele mainitud ainele või siis üldse mitte. Hetkel ütleb eelnõu, et usundi- ja riigikaitseõpetus on koolile kohustuslikud, kuid õpilastele vabatahtlikud.
Leian, et võimalus kaasata eraõiguslikke institutsioone omavalitsuste üldhariduskoolide ülalpidamiseks peab saama seaduses fikseeritud. Praegune eelnõu sellist võimalust ette ei näe.
Koolireformi rakendamise lõpptähtaeg on tänases eelnõus aasta 2015. Pean töövõiduks seda, et oleme suutnud antud perioodi algsega võrreldes pikendada. See annab nii riigile kui ka omavalitsustele ja koolidele rohkem aega muudatustega kohaneda.
PGS-i peamiseks arutlusteemaks on kujunenud koolivõrgu temaatika, selle maksumus ja otstarbekus. Teisisõnu põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine.
Koolijuhid, õpetajad ning teised haridusinimesed on sel teemal tõstatanud palju küsimusi. Nii näiteks on küsimärgi all kiire ja nn jõuga lahutamise otstarbekus.
Et ministeerium on täna seadnud gümnaasiumina jätkamise tingimuseks 120 õpilase ning vähemalt kahe paralleeli olemasolu, siis oleks mõistlik kaardistada Eesti koolivõrk ennekõike sellest lähtuvalt. Arvestada tuleb lisaks õpilaste arvu vähenemist, õpilasrännet jms. Ning alles seejärel selgitada välja need koolid, mis nõuetele ei vasta ning peaksid perspektiivis kinni minema. Eelnõu räägib ka gümnaasiumipiirkondadest, mille eesmärk oleks tagada hariduse kättesaadavus mõistlikus kauguses ka linnadest väljaspool. Kui see on paigas, alles siis oleks mõistlik hakata tegelema lahutamisega.
Siinjuures pean oluliseks, et teatavate koolide puhul säiliks erandite tegemise võimalus. Näiteks Tallinna Juudi Kool, mis ei vasta kahe paralleeli nõudele. Lisaks teeksin mina erandi täna hästi toimivate süsteemide puhul, kus näiteks ühes linnas on kaks teineteisega konkureerivat ning teineteist täiustavat gümnaasiumi.
Samas leian, et kui lahutada, siis juba korralikult. Natukene kummalisena ja eesmärki mittetäitvana tundub tänane võimalus, kus põhikool ja gümnaasium võivad justkui tegutseda ühes majas, kuid direktorid peavad olema erinevad. Samas on ka võimalus, et direktor on üks ja sama inimene, kuid kahe lepinguga. Sellisel puhul jääb mulle arusaamatuks, mis siis ikka tegelikult selle “lahutamisega” paremaks läheb.
Kindlasti on tarvis antud eelnõuga paralleelselt vaadata ka uut õppekava, mis peaks andma hariduse kvaliteedi parandamisele sisulise tõuke ning tegeliku mõtte põhikooli ja gümnaasiumi lahutamiseks. Täna ei ole seda kahjuks tehtud. Loodetavasti jõuab õppekava määrus kultuurikomisjoni arutlusele detsembris.
Olen selle aasta algusest saati üritanud saada vastust küsimusele, palju see reform maksma läheb, kuid orienteeruvad numbrid puuduvad siiani. Soovitan ministeeriumil kaaluda ettepanekut lahendada koolireform algatuseks ühe maakonna lõikes. Seda koostöös kohalike omavalitsuste, koolide ning omavalitsusliitudega. See annaks meile hea ettekujutuse võimalikest koolivõrgu muudatustest ühes piirkonnas ning aitaks paremini prognoosida kogu reformi maksumust.
Kui meil on olemas ettekujutus, palju reform maksma läheb ning ka praktiline terviklahendus ühes maakonnas, siis on juba tunduvalt kindlam selle teemaga edasi minna.
iii
LAURI LUIK, Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Reformierakond
