Külaliikumine Kodukant tahab muuta külavanema statuuti. Ametile, mis on muidugi ühiskondlik, lisandub selle järgi uusi ülesandeid ehk rohkem tööd. Mitmel pool on sel puhul sõna võetud ja leitud, et seda ei saa enam teha ühiskondlikus korras ehk õhinapõhiselt, vaid ilus oleks ka palka maksta.
Tavakodanikud, eriti just eakamad, eeldavad ja ootavad, et keegi nende mured ära kuulaks, aga mitte ainult. Loodetakse, et nooremad ja sõnakamad nende eest asju ajaksid, ametnikelt üht-teist päriksid… ja mis salata, teinekord keeruliselt sõnastatud vastused ja juhised n-ö maakeelde tõlgiksid. Seega võiks ja peaks just külavanem olema see isik, kes kuulab ära, võtab arvesse, tegeleb.
Meie tänases lehes ütleb Avinurme Külavanemate Koja eestvedaja Krista Pedak, et külavanema roll on valmisolek. Tuleb olla valmis kriisiolukorraks külas, olla valmis külakogukonna ja elanike huve kaitsma. Külavanem peab oma inimesi tundma, neid ehk kogukonda vajadusel esindama.
Pedak nendib muuhulgas sedagi, et maakohas on kogu aeg tarvis millegagi kohaneda, sest muudatusi tehakse pidevalt nii ühistranspordis kui postiteenuste, kaupluste ja koolide osas.
Tõsi, kui mõni memm või taat avastab, et buss, millega linna sõita plaanis, on ammu enne tema tulekut oma teed läinud, siis on tal vaja inimest, kellele kurta ja kellelt pärida, miks bussiaega muudeti ja kuidas teiste liinidega on… See on vaid üks, lihtsam näide, aga sellist sekeldamist ja asjaajamist koguneb palju. Kui külavanemale pea iga päev helistatakse ja nõu küsitakse või ka näiteks ettepanekuid tehakse, kuidas üht või teist ühisettevõtmist võiks mullusest paremini korraldada, aga oma abi ei pakuta, siis… Igaühel on ju ka oma elu, väga suurt ja laialivalguvat koormat ei jaksa keegi tasuta kanda.
