Mu lelletütar sai 60. Millal ta küll ometi jõudis, panen lillekimpu ulatades imeks. Alles ta ju pidas seda kahe viiega juubelit, mis andis sotsialismuse ajal naisinimesele õiguse hakata muretut pensionipõlve nautima.
“Millal me viimati kohtusime?” küsin. “Siis, kui õunapuud õitsesid,” vastab tema. Parandab: “Ei, siis me p i d i m e kohtuma.” Nagu ka lehtede langemise aegu, jõulupühil, kolmekuningapäeval. Ent ikka tuli ühel või teisel perel midagi pakilisemat ette. Või ei tulnudki midagi ette, lihtsalt polnud tahtmist külla minna. Lihtsalt… nii hõlbus on oma mitteminemist põhjendada moodsa vormeliga – aega pole. Ja seda ise uskuda.
Inimeste asemel albumid ja arvutid
Lelletütar piidleb mind ja mu abikaasat kõrvalt, kompab silmadega ettevaatlikult ja mõõtvalt, otsekui sobitaks meie portreesid raamidesse. Nii me ju viimasel ajal elame, et sõpru-lähedasi vaatame pildi pealt sagedamini kui natuuris. Albumid ja arvutid on nägusid ja poose täis, kus need elavad otsekui iseseisvat elu. Meie ruttamistest ja ajapuudusest eraldi.
“Kuidas teil vahepeal läinud on?” päritakse. “Oh, töiselt, nii kiire ju pidevalt. Iga päev uued tunded ja teod. Ausõna, rebi ennast või tükkideks.” Vakatan. Tean, et see tõde on lombakas ja ausõnal augud sees. Mõni vaba õhtupoolik ikka leidunuks. Aga kord on maja saunaruumi remondi tõttu sassis, kord selg haige, kord tuju paha. Maa külmunud ja kärss kärnas… Ja noh, nemad võiksid ju hoopis meid külla kutsuda, maa nende juurde sama pikk kui meie juurde. Lelletütar ohkab, veeretab vist samu mõtteid ja kahetseb samu tegematajätmisi. Valutab hinge nagu minagi. Kuigi – paljukest me teiste hingest teame, kui enese omastki ei anna ajuti sõlmi lahti näppida.
Mõned olukorrad peaksid panema meid asjadest teisiti aru saama. Vähemasti need, mis seotud suure rõõmu ja suure kurbusega. Mõtlen vahel oma põhikooliaegse pinginaabri peale, kellega olime lahutamatud.
Minu netipäevikus seisab ülestähendus: “See, millega saime hakkama väljaspool kooli, paneks meie vanemaid ennast hauas ümber pöörama. Kui kord aprillikuus vanast kuuriuksest parvega merehätta sattusime ja jääkülma tiigivette kukkusime, õnnestus meil hädavaevu kaldale pääseda. Vetevana päris ühe minu kummiku ja pinginaabri vormimütsi…
Ka jalgpallilahingul minu kodu suures köögis oleksid võinud olla kurvad tagajärjed. Kui pall elektripirni tabas, ronisin taburetile, et pirn ära vahetada. Vool oli aga sisse lülitatud, näpp puutus lambipesa ja ma sain niisuguse särtsaka, et langesin lae alt nagu ussitanud ubin. Mõtlesin uimasena põrandal lebades, et ilmselt tuli mu hea pinginaaber minuga teise ilma kaasa, sest kuulsin kõrval ta lõbusat itsitamist…
Ja noh, esimese suitsu tõmbasime ära sovhoosi töökoja hoovis kombaini all. Ja õnneks ei leitud süüdlast, kui tige vanatüdrukust õpetaja seisis poes vorstisabas, mantlisabas pesupulgaga kinnitatud silt: olen loll ja otsin meest kahekümne kopka eest.”
Liiga palju mõttetuid mõttekohti päevades
Mu pinginaaber kolis ära, kui olime kaheteistkümnesed. Mullu saime, nagu meie kurbus ja rõõmgi, üle mitme aastakümne kokku. Vaatasime, kallistasime ja tundsime teineteise ära. “Ma helistan sulle,” lubasin. “Ja mina sulle.” Me helistasime mõlemad. Üheainsa korra.
Nüüd mõtlen — homme. Aga homme on kiire ja ülehomme veel enam. Ja üleülehomme on niigi vaja võtta mitmed-setmed kõned. Samamoodi mõtleb vist pinginaabergi.
Kui õunapuud on taas ja taas õitsenud, kirjutame ehk päevikusse üles neidsamu ülessoojendatud mälestusi. Või hoopis elulugusid, mis on lõpetatuks loetud. Oleme jõudnud hetke, kus kunagine kuldaeg omandab jäiga pöördumatuse mõõtmed. Ja meil on kahju, sest lubasime oma päevadesse liiga palju mõttetuid mõttekohti. Lubasime meist ja meie sõpradest kõnelevatel lugudel liiga vara elututeks müütideks muutuda.
“Teil on uus ahi,” märkan. „Oh, see on meil juba tükk aega,” lööb lelletütar käega. “Aga teil oli ju punane auto, nüüd on hall?” “Oh, see on meil juba tükk aega.”
Seisame, kaks abielupaari, ja jätame üksteisele ütlemata, et meie nägudele on joonistatud kurde ja juustesse hõbeniite. Mingil ajatul õunapuude õitsemise hetkel oli neid hoopis vähem. Meil kõigil on silmad niisked, ehkki suud naerused. Nii me siin ilmamaal elame – naer ja nutt muudkui omast käest võtta. Jagamata naer ja jagamata nutt teinekord. Meie vabal valikul.
URVE TINNURI
