Viimases ETV Maahommikus oli muu hulgas juttu ka juba mõne aasta eest käivitunud tänuväärsest ja nutikast aktsioonist, mida veab MTÜ Tagurpidi Lavka.
Viimasel ajal on meedias heade uudistega tõesti kitsas käes, seepärast oli eriti helge ja armas laupäevahommikul ekraanilt vaadata, kuidas kauba järele tulev auto täitsa tavalisele, mõnusale, pisut ligadi-logadi õuele keeras, kus kiletükiga kinni kaetud piimapudelid, kapsapead ja munakarbid juba valmis pandud. Koduses rõivas memmeke (või ka mitte veel väga memmeke) tuli uksele, võttis saadud eurod rahulolevalt vastu ja kinnitas, et ootab ostumeest nädala pärast jälle. Rahasumma, mis ühe sellise müügikorra eest kätte saadakse, pole ju märkimisväärne, 30-40 eurot umbes, aga see on maainimesele ju suur asi, eriti veel, kui sellega iga nädal arvestada saab. Pealegi on tegemist eheda koduse kraamiga, mida ekstra müügiks ei toodeta, vaid mis oma lastele-lastelastele jagamisest üle jääb.
Kaamera oli jäädvustanud mitut õue, kus umbes samalaadne kohtumine aset leidis, vaid kaup oli pisut erinev. Kes pakkus piimale lisaks korvitäit porgandeid, kelle oli äsja värske tegu võid valmis saanud.
Ja lavkasüsteem toimib nii ladusalt, et keegi läbilõhki linnainimene just seda suupoolist pikisilmi ootab. Loodetavasti on ostjalgi pisut selline tunne, nagu oleks sugulane maalt talle head-paremat kostiks saatnud.
Õu, kus vanad kuurid-laudad-küünid veel elus ja elu täis, aga mitte uhkelt üles vuntsitud, on aga tõepoolest armsalt nostalgiline. Mitte sugugi sellepärast, et mulle uued uhked palkmajad, stiilsed väliköögid ja muu tänapäevane ei meeldiks.
Aga neis vastsetes ja puhastes elatakse enamasti siiski pisut teistmoodi elu. Teate ju küll: mitte kodu-, vaid lemmikloom, mitte saun pärast ränka heinatööd, vaid poolest päevast alanud grilliõhtu…. jne.
See, et päris tavaliselt väikeselt kapsamaalt ja tavalõhnadega laudast saadud toit meil nüüd jälle rehabiliteeritud on, teeb kahtlemata rõõmu ja õhus on lootusekirme, et see tänuväärt aktsioon Harju- ja Läänemaalt peagi meie kantigi jõuab. Aga tuline kahju on sellest, et me siin Maarjamaal nii püüdlikult seadusekuulekad oleme. Vene seadusi Saksa täpsusega, ütleme selle kohta enesekriitiliselt…
Kui meil nii pikki aastaid väikeste majapidamiste toodangule ninaga visatud poleks, siis ei oleks meie hooldekodud praegu nii nutmaajavalt ülerahvastatud. Et osata elumõtte kadumise ja nii vaimselt kui füüsiliselt abituks jäämise vahel seoseid leida, ei pea olema diplomeeritud psühhiaater. Aga mis sellest enam. Põhiline, et vigadest õpitaks ja seda paljukiidetud matsitarkust taas järjest enam praktikasse juurutada suudetaks.
i
KAIE NÕLVAK
