Vanaduspensioni mõiste ja vastavate fondide tekkimine on seotud Preisi-Saksa riigimehe Otto von Bismarck’i nimega, kes aastal 1889 algatas vanaduse ja töövõimetuse kindlustamise seaduseelnõu. Töötavaid inimesi maksustati, et maksta pensioni 70-aastastele ja vanematele. USAs loodi tsiviilisikute vanaduspensioni süsteem aastal 1920. Seega on vanaduspensioni makstud ümmarguselt sada aastat.
Arvestades dateeritud inimajaloo 35 000 aastaga, on see kaduvväike ajaperiood. Minu vanaisa, kes oli Võrumaal metsavaht, vist veel jõudis pensioni saada, aga tema isa suri kindlasti, kuulmata kordagi sõna pension.
Riigipensioniga tuleb hüvasti jätta
Ja paraku tundub, et ehk üks inimpõlv veel ja riigipensioniga tuleb hüvasti jätta. Miks siis? Tulgem veelkord ajaloo juurde tagasi. Sada aastat tagasi elas tüüpiline pere ehk leibkond maal. Iga pere moodustas ühtlasi nii tootmis- kui tarbimisüksuse. Ühise söögilaua taha kogunes kolm korda päevas kolm kuni neli põlvkonda. Keskmised pidasid ülal nii noored kui vanad ja väetid. Mingit pensioni polnud ega olnud ka vaja. Enne Esimest maailmasõda käis Ameerika valitsuse eelarvest läbi veidi rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist. Valitsuse roll majanduses ja sotsiaalsfääris sai selle kahe protsendiga olla vägagi proportsionaalne. Aastatuhandeid kestnud peresisene kompensatsioonimehhanism kindlustas nii rahvaarvu kestliku kasvu kui ka vanurite väärika vanaduspõlve.
Kui ei olnud pensioni, polnud ju ka pensioniiga. Kujutage endale ette, et minu vanavanaisa oleks Võrumaal ühel hetkel teistele pereliikmetele teatanud, et tema enam põllu- ja majapidamistöödes ei osale ja kantagu talle aga söök-jook kandikul leso peale. Viimasel poolel sajandil on inimesed maalt linna kolinud, lapsed tegemata unustanud, ostavad poest toitu, mis on kasvatatud tuhandete kilomeetrite kaugusel, lähevad vara pensionile ja siis tahavad tagatipuks ka veel rohket raha saada. Selline enesehukatuslik käitumismudel ei saa kaua kesta. Iga ühiskond, mis mingil hetkel jätab lapsed tegemata, lõpetab halvasti niikuinii.
Kalleid heaolusüsteeme ei jaksa rahastada
Asi pole selles, et keskmine eluiga tõuseb ja mediaanne eluiga kasvab. Asi on selles, et riigipensione makstakse valdavalt nn pay as you go süsteemi järgi. Ehk siis jooksval kuul kogutakse sotsiaalmaksust raha kokku ja makstakse järgneval kuul pensionidena välja. Probleem on selles, et kui veel pool sajandit tagasi maksis neli kuni viis inimest maksu ja üks sai pensioni, siis täna on see suhe paljudes riikides juba kaks ühele. Eestis on täna 700 000 tööturul osalejat, kellest enam kui 60 000 sooviksid küll tööd teha ja makse maksta, aga ei saa, sest on töötud. Vanaduspensionäre on Eestis täna 300 000. Muide, aastal 1938 oli neid 14 000. Seega kõigub ka Eesti suhte kaks ühele piiri peal. Itaalias on kahekümne aasta pärast ühe pensionäri kohta üks töötegija.
Oluline on ka, millal pensionile minnakse. Sajandivahetusel pensioneerus prantsuse mees 59,3-aastaselt, ameerika mees 65,1-aastaselt. Itaalia naine läks pensionile 58,4-aastaselt, ameeriklanna 64,2-aastaselt ehk kuus aastat hiljem kui itaallanna. Kui ka veel arvestada, et itaalia naiste tööturul osalemise määr on 55 ja ameeriklannadel 75 protsenti, itaallanna sünnitab keskmiselt 1,2 last ja ameeriklanna kaks, siis hakkab pusle kokku saama. Eesti on Läti järel üks halvema fertiilsusmääraga riike Euroopas. Iga liik, mis ei paljune, sureb välja niikuinii, aga enne väljasuremist hakkab veel ka hästi valus, sest kalleid heaolu- ja pensionisüsteeme ei õnnestu enam kuidagi finantseerida.
Eestil on vedanud, me ei jõudnud seda paksu ja kallist heaolu veel üles ehitada ja sellest on loomulikult kahju. Aga kuidas need teised meist põhjas ja läänes asuvad riigid oma süsteeme kärpima hakkavad, seda ei kujuta hästi ette. Õigemini kujutab küll, kui telepilti vaadata – Kreekas toimub üks permanentne streik. Viimasena streikisid (sic!) maksuametnikud, kelle palka ähvardati kärpida ja kelle tegemata töö tagajärjel on Kreeka paljuski täna sellises olukorras.
Niisiis tuleb riiklike pensionisüsteemidega mõne aja pärast hüvasti jätta. Mis siis saab, mis asemele tuleb? Eesti ja mitmed anglosaksi riigid on asunud üles ehitama erapensionifonde, mis meie mõistes tähendab teist ja kolmandat sammast. Riik paneb teise sambasse isegi raha juurde. On sel kõigel mõtet?
Kolmandik pensionisambast on kadunud
Mina olin sammaste tekkides juba nii vana inimene, et kolmandasse sambasse kogumine polnud mõistlik. Teine sammas on kohustuslik. Aga teatavasti peab sealt raha tagasi saamiseks elama vähemalt 80 aastaseks, kui mitte kauem. Keskmine eesti mees oma elukommetega nii kaua ei ela. Pealegi. Olin kaheksa aastat maksnud ja siis läksin vaatasin, mis sest rahast saanud on. Nominaalselt oli raha veidi vähem alles, kui sisse olin maksnud. Inflatsiooni arvestades oli kolmandik kadunud. Kusjuures fondihaldurid olid oma töötasud ja preemiad kindlasti sisse kasseerinud. Et kolmanda samba raha paigutatakse enamasti riskantsematesse finantsinstrumentidesse, siis on võimalus, et järjekordne kollektiivne masu sellest jälle suure osa ära sööb veelgi suurem.
Veel üks oluline aspekt seob pensionifondide kestlikkuse Kreeka ja teiste riikide võlakriisiga. Palju on räägitud sellest, et tegelikkuses päästetakse mitte Kreekat, vaid talle laenu andnud Prantsuse ja Saksa panku. Suur osa eksperte on seejuures veendumusel, et enamus Kreeka võlgu tuleb niikuinii maha kanda. Selle peale võiks küsida, kelle raha siis tegelikult Kreekas kaotsi läheb? Vastus on: Euroopa tulevaste pensionäride raha. Ei ole ju suur saladus, et ka Eesti pangad on osa raha Vahemere riikide valitsuste võlakirjadesse paigutanud.
Milline oleks siis minu soovitus. Esiteks – teha lapsi. Teatavasti on kolm kohustuslik. Ja kui sellega on hiljaks jäädud, siis kasvatage maarjakaske. Aga alustama peab hiljemalt 30-aastaselt. Kindel moodus on ka õiges kohas õige kinnisvara või muu ajas kasvava väärtusega vara soetamine. Üks on selge – laenatud tarbimisele baseeruv lastetu ühiskond on tupiktee. Laisk ja vana Euroopa peab leidma uue hingamise. Rõõm on kogeda, et veel hiljaaegu kriisi eitanud peaminister Andrus Ansip on oma hiljutise kurja kirjaga Euroopa liidritele demonstreerinud probleemi mõistmist. Seepärast lõpetagem jabur haridusreform, pangem tulumaksumäär sõltuma laste arvust (alates neljandast lapsest määr 0 protsenti) ja viigem läbi haldusreform, et inimesed tahaksid endisel maal elada.
i
ANDRES ARRAK
