Töötan Põltsamaa linna lasteaias “Mari” logopeedina juba 28 aastat. Olen korraldanud lapsevanematele laste kõne arengu ja arendamise teemadel mitmeid vestlusringe. Teen kokkuvõtte küsimustest, mis on lapsevanemaid huvitanud kõige enam.
Klassikaliste reeglite järgi peaks aastane laps kasutama umbes kümmet tähendusega sõna ning kolmeaastane rääkima juba lausetega. “Raske” r-häälikuga võib oodata 5. eluaastani. Nagu igas arengus, nii on ka lapse kõne arengus lubatud teatud piirides erinevusi. Minu praktikas on olnud juhtumeid, kus kolmeaastane laps ütleb ainult ühe sõna: “auto”. Tegemist oli kõne hilinemisega, mille põhjused ei olnud meditsiinilised ega sotsiaalsed. See laps õppis kiiresti kõne selgeks ning oli hiljem koolis andekas ja tubli. Kui kaheaastane ütleb ainult paar sõna ja ei reageeri kõnele, siis võiks temaga logopeedi juurde minna.
Mis põhjustab hääldusvigu või kõne alaarengut?
Kõige lihtsam põhjus võib olla pereliikme vale r-i või s-i matkimine. Kui lapse häälduslihased toimivad õigesti ja laps kuuleb rohkem õiget hääldust, siis läheb sageli hiljem kõik ise paika.
Teiseks põhjuseks võib olla pärilik anatoomiline iseärasus, r-i puhul lühike keelekida, mis tavaliselt korrigeeritakse juba sünnitusmajas, hiljem hambaarsti juures väikese sisselõikega keelejuure all. Vale hambumus, liiga pikk ja kitsas keel võib olla takistuseks õigele s-ile. Ka adenoid võib põhjustada väikest kuulmislangust ning pärssida ka õiget hääldust. Minu praktikas on mitu juhtumit, kus laps on paari nädala jooksul pärast adenoidi eemaldamist saanud oma kõnesse õige s-i ja õ-hääliku.
Kolmandaks põhjuseks on lapse lihastoonuse lõtvusest või ka kangusest põhjustatud hääldushäired. Põhjuseks on ema raseduse ajal põetud viirushaigused või lapse hapnikupuudus sünnituse ajal. Lapsevanem ei pruugi seda ise teadagi. Lapsega keeleharjutusi tehes on seda kohe märgata, kui keel väljasirutamisel ühele poole viltu vajub või laps ei suuda seda paigal hoida.
Lasteaialogopeed tegeleb eelkõige lastega, kellel on erinevatel põhjustel tekkinud häälduspuuded. Üha enam on lapsi ka alakõnega, harvem esineb kogelust, rinolaaliat.
Mida logopeedi tunnis ehk kõneravis tehakse?
Vastus on lihtne – tehakse pidevat keeletrenni. Kõnelemiseks on vaja keele ja teiste suulihaste head liikuvust ning koordinatsiooni. Töös lastega tuleb laskuda laste tasemeni, st mängida, meelitada, naljatada – kõik harjutused on mängulised ja lõbusad. Näiteks saan oma korralduse panna keeleots ülemisele huulele ja fikseerida selle asend asendada soovitusega: “Sul on huuled moosiga koos, limpsi keelega puhtaks!” Kui keelelihased on tugevamad, saab tegelda häälikuseadega, harjutada seda nii sõnades kui lausetes.
Arvan, et mängulises vormis võib hakata võõrkeelt õppima juba viieaastaselt, mil lapse kõne on tavaliselt välja kujunenud. Kui on aga kõneprobleeme, siis mina küll ei soovita last lisakoormusega segadusse ajada. Oma praktikast võin tuua hulgaliselt näiteid, kus lapse sõnavara on põimunud ingliskeelsete sõnadega ja tulemuseks võib olla mahajäämus kõne arengus.
Infot logopeediliste probleemide kohta saab oma perearstilt, Eesti Logopeedide Ühingu koduleheküljelt www.elu.ee, internetist, oma lasteaialogopeedilt.
Missugused tegevused ja mängud soodustavad kõne arengut?
*Mängige lapsega huulte ja keele vigurmänge:
Politseiauto hääl: öelge kiiresti ii-uu-ii-uu, viies huuled kordamööda naerule ja mossi; hobusemäng: laksutage keelega, jäljendades kabjaplaginat; tsirkusetrikid: pange väikesed paberitükid nina peale ja puhuge need lendu; puhuge pikalt ja ühtlaselt üllatusmunas leiduvaid asju, paberlinde, seebimulle, vilet, suupilli.
*Lugege/laulge lapsega rütmisalme, mõeldes liigutused ise juurde, näiteks „ vesi voolab vulla – vulla, silla alla sulla-sulla”.
*Käe peenliigutuste harjutused soodustavad kõne arengut, näiteks paberi lõikamine kääridega, kujundite joonistamine šablooni järgi, kuulikeste, vorstikeste voolimine.
*Vaadake koos lapsega raamatust pilte, kommenteerige, esitage talle küsimusi.
i
SIRJE STRANDBERG, lasteaia “Mari” vanemlogopeed
