Nii on tunnistanud endise Lohusuu metskonna kauaaegne metsnik Ilmar Tammaru. Tööd on ta teinud palju ja seda ta pole kartnud, sest on varajasest noorusest raske tööga harjunud.
“Mul oli tahtmine tööd teha ja see kestab…ma leian, et töö ei tapa kedagi,” rääkis ta.
Ilmari isa Johannes Tammaru tuli Kasepää külast 1925. aastal Kurista metskonda kirjutaja-asjaajajaks. 1929. aastal läks isa Tuule vahtkonna metsavahiks. See oli keset suuri metsi paiknev üksik metsavahitalu, mis kuulus Oonurme küla alla. Seal sündiski 1930. aastal metsavahi peres Ilmar. Samal aastal vabanes Kurista metskonnas Lombi metsavahi koht ja pere kolis Lombile. Metsavahikohale ja ametisse jäi Ilmari isa kuni 1948. aastani, kui Kurista Metsamajandi direktoriks sai Herman Kriiman, kes alustas metsaametnike hulgas suurt puhastustööd. Töölt vabastamise käskkirjas oli aluseks osalemine Vabadussõjas, Kaitseliidus, Omakaitses.
Töine lapsepõlv
Ilmari lapsepõlv oli töine nagu paljudel teistelgi talulastel. Koos vennaga algas seitsme-kaheksa-aastaselt karjasepõli. Tööd oli perel pööraselt palju: peeti ju kahte talu – metsavahitalu Lombil ja oma talu Pakastel. Metsavahiameti kõrvalt jõudis isa välja ehitada taluhooned Pakastele. Kogu aeg tuli käia kahe talu vahet läbi Siimusti, vahemaaks oli umbes kümme kilomeetrit. Karjaseameti kõrvalt tuli teha heina, selleks kohandati lastele väiksemad vikatid ja rehad. Vähemalt pool heinast tuli niita käsitsi, heina kulus palju, majapidamises oli seitse-kaheksa looma ja hobused.
Ka metsavahitöödel tuli olla isale abiks. Juba üheksa-aastaselt oli Ilmar isale metsalankidel puude mõõtmisel abiks. Tema ülesandeks oli märkida puud lugemislehele, selle alusel toimus hindamine. See ei olnud küll metsavahi otsene töökohustus, kuid metsniku puudumisel tegid seda metsavahid, sageli õhtutundidel. See oli esimene kogemus metsa hindamisel. Seda tööd tuli isaga teha veel palju.
Ilmari koolitee algas Siimusti neljaklassilises algkoolis. Edasi lõpetas ta Jõgeval seitsmeklassilise kooli.
Lombi vahtkonnas oli kaks taimeaeda, üks nendest asus Kuristal. Ilmar Tammaru töötas 1948. aasta suvel Kurista taimeaias, kui sinna jalutas direktor Kriimann. Ta tegi juttu, et Luuale asutatakse metsakool, ja pakkus võimalust sinna õppima minna.
Lõpetas Luua metsakooli esimese lennu
Ilmar Tammaru tegigi otsuse metsakooli kasuks. Avaaktus peeti koolis 1948. aasta 11. septembril. Kooli võeti 60 õpilast, enamiku moodustasid need, kelle vanemad olid metsaga seotud.
“Meie, esimese lennu poisid, saime kahe aasta jooksul läbi elada palju raskusi. Puudus elekter, õppida tuli petrooleumlambi valgusel. Elasime kaheksa poisiga raamatukogu toas. Kütteks olid kasutada toored puud, mis õpilaste lõigatud ja mis ei tahtnud kuidagi põleda. Alguses ei olnud kööki, kus süüa valmistada, aga seegi sai varsti valmis. Toiduaineid tuli küla pealt osta. Poest ei olnud eriti midagi saada, kui said pätsi leiba, siis oli isegi hästi. Suurest sõjast, mis laastas maailma, oli möödas vaid neli aastat. Meie, koolile lähemal elavad poisid, käisime nädalavahetusel kodus. Koolist lahkumiseks tuli kirjutada avaldus, mille direktor kinnitas, esmaspäeva hommikul kell kaheksa tuli olla tagasi. Õpperaamatuid tol ajal ei olnud. Loengud tuli üles kirjutada ja kirjapandu endale selgeks teha. Meie õpetajad sellel aja olid Alfred Kannel, Peeter Tamm, Helmut Taimre, Ülo Värno. Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna juurest käisid Olev Henno, Lembit Muiste, Endel Laas. Metsakaitset õpetas metsapatoloog Helmut Parmas,” on Tammaru meenutanud.
Peagi möödus kaks aastat. 1950. aasta suvel metsakooli esimene lend lõpetas ja tuligi laiali minna. Eksamite aegu määrati kõigile töökohad: Ilmar Tammarust sai Laiuse metskonna abimetsaülem. Pärast puhkust sai ta töötada umbes kolm kuud, kui kutsuti Nõukogude Armeesse aega teenima.
Tammaru sattus Tallinnas paiknevasse kahurväepolku, kus teenis kaks aastat, kolmandal aastal viidi ta üle Belgorodis paiknenud kahurväepolku. Armeest sai ta vabaks 1953. aasta oktoobripühadeks.
Kolmest kuust sai 50 aastat
1954. aasta jaanuaris pöördus Tammaru Kurista Metsamajandi direktori Herman Kriimani poole töökoha asjus. “Mul oli õigus saada tagasi Laiuse metskonna abimetsaülema kohale, sealt kutsuti mind aega teenima. Direktor rääkis, et tal on kolmeks kuuks tarvis metsnikku Mustvee metskonda, pärast seda saan oma töökoha Laiuse metskonnas tagasi,” rääkis Tammaru.
Metskonna nimi oli Mustvee, kuid asus see Lohusuus. Jaoskonnas, kuhu noormees tööle määrati, oli viis vahtkonda: Tõnusaare, Kodasaare, Ninasi, Linnanõmme ja Mustvee. Peagi viidi Mustvee vahtkond Torma metskonna koosseisu ja metskond nimetati asukoha järgi. Lohusuu metskond tegutses kuni 1997. aastani, kui see liideti Avinurmega. Jaoskonna kordon asus Tõnusaare külas, mis on kilomeetri kaugusel endisest Piilsi jaamast.
Saatuse tahtel juhtus nii, et Ilmar Tammarule lubatud kolmest kuust on saanud 50 aastat töötamist selles jaoskonnas.
“Eks selles ole süüdi naised, kuna leidsin endale Linnanõmmest abikaasa, meil on kaks last. Ja üldse hakkas mulle elu siinkandis meeldima,” tunnistas ta.
Teotahteline ja jaoskonnale pandud kohustustega toime tulev metsnik ei jäänud metsamajandi juhtkonnale märkamatuks. Visa tööga teenis ta välja ENSV metsamajanduse eesrindlase aunimetuse ja märgi. Pühade ja tähtpäevade puhul peeti teda ikka meeles.
1996. aastast on Ilmar Tammaru pensionil, saab ka metsameeste eripensionilisa.
Kolleegid endistest aegadest, Jõgevamaa Metsaselts ja erumetsateenijate ühing Hong peavad täna kaheksakümnendat juubelit tähistavat Ilmar Tammarut Eesti metsa ja looduse hüvanguks töötavaks inimeseks, kellel jätkub ikka reipust ja positiivset ellusuhtumist.
iii
AADU KOLL
