Ettevõtlike inimeste all peame üldjuhul silmas inimesi, kes on asutanud äriühingu(id) ning tegelevad päevast päeva oma äritegevuse arendamisega. Peaks silmas pidama, et täpselt sama ettevõtlikke inimesi kohtab ka omavalitsustes ja mittetulundussektoris. Teemat lahkavad Vooremaa vestlusringis Jõgeva ja Põltsamaa aukodanik Ants Paju, Jüri Morozov ning Aivar Kokk.
Kuidas ettevõtlikkusega Jõgevamaal lood on?
Kokk: Usun, et Jõgevamaa kolmanda sektori inimesed on Eestis ühed aktiivsemad. Asutatud on külaseltsid, läbi aastate on korrastatud külade seltsimaju, on parke loodud. Põltsamaa valla Kamari küla pälvis esimesena Eesti parima küla tiitli. Alati on kuskil aktiivseid eestvedajaid ja aktiivseid inimesi, kes on nende ümber koondunud.
Jõgevamaal on laatade traditsioon alates Palamuse ehk Paunvere laadast, Kalevipoja kala- ja veefestivalist ja lõpetades Küüslaugufestivaliga. Suured kultuurisündmused, nagu Alo Mattiiseni päevad või Betti Alveri luulepäevad on ülevabariiklikud ettevõtmised. Kui on olemas eestvedajaid ja kaasatulijaid, siis on võimalik väga palju ära teha.
Morozov: Kui Prantsusmaal vajab mingi probleem lahendamist, hakatakse lõhkuma ja laamendama. Eestis hakkavad inimesed kas laulma või mõtlema, kuidas nässu läinud asja parandada. Meie erisus muust Euroopast ongi ehk see, et inimesed suudavad rasketes olukordades end kokku võtta, koonduda organisatsioonidesse ja ajada Eesti asja. See on suur väärtus.
Paju: Haakudes Aivari jutuga, võiks sündmuste loetelu maakonnas jätkata. Mina sean asjad pingeritta selle järgi, kuivõrd on tajuda, et see on läbi mõeldud ja kas kaasnähtusena luuakse lisaväärtust.
Türi lillelaada aluseks ei ole mitte Türi omavalitsuse raha, vaid fanaatikute kogunemine aiandus-mesindusseltsi ja selle töö käimalükkamine. Türi lillelaat on aiandus-mesindusseltsi põhitegevus, aga selle lisaväärtus on kõik see, mis sellega kaasneb. Nii kummaline kui see pole, siis skulptuuri „Kalevipoeg kündmas“ loomiseks koguti Türi lillelaadalt annetusi koos laadakorraldajate endi annetusega suurem summa kui Põltsamaa piirkonna omavalitsustelt.
Kui 1973. aastal tulid suured kettaheitjad esimest korda kokku, siis mitte sellepärast, et ainult heita. Peale selle panime dressid selga, labidad kätte ja hakkasime parki rajama. Mulle öeldi, et „Ants, jäta meid rahule, sa kiusad“. Nüüd on 37 aastat sellest möödas ja pargis on mitmed olümpiamängude kuldmedalimehed kettaheites istutanud oma puu – Ubartas, kaks korda Alekna ja nüüd meie Kert.
Kas need ettevõtlikud inimesed, kes on tegevad mittetulunduses ehk tegelevad n-ö pehmete projektidega, võiksid läbi lüüa ka äris?
Kokk: Kuus-seitse aastat tagasi konkureeris Jõgevamaa töötuse poolest Ida-Viru- ja Valgamaaga viimase kolme koha peale, kuid praegu oleme kõige väiksema töötute arvuga maakondi juba poolteist aastat. See näitab, et inimestele on antud väga palju võimalusi millegagi alustada ja seda on omavalitsuste ning ettevõtete poolt toetatud. Praegu on võimalik kirjutada projekte ja sellega koos on tekkinud uued töökohad. Järjest enam on tekkinud seltsinguid, kus midagi tehakse ja ka müüakse.
Morozov: Küsimus on selles, kui julge inimene on. Ettevõtja peab olema julge, sest lisaks võimalusele kukkuda majanduslikult läbi, on oluline ka avalik suhtumine. Me suhtume parasjagu kriitiliselt kõigesse sellesse, mis hakkab toimuma. Sellist asja pole, et kui keegi hakkab midagi tegema, siis kõik hurraaga seda toetavad. Selles mõttes on ettevõtlikud inimesed julged.
Avalikus ja kolmandas sektoris on pehme maandumine tagatud avaliku ja projektirahaga, kuid ettevõtjatel on see ääretult raske, sest nemad peavad ise kapitali sisse panema, ja kui ettevõtmine läbi kukub, on asi väga paha.
Paju: Kui võtta avalik sektor, kolmas sektor ja ettevõtlus, siis mulle tundub, et kõige rohkem on meil ettevõtlikku meelt surnud avalikus sektoris. Olen ise olnud omavalitsuse juht. Kui spordis lähed ringi või kangi juurde, siis on sul organismis teatud ports adrenaliini. Minu jaoks on tegemiste eelduseks vajadus adrenaliini järele. Ma riskin. „Kalevipoeg kündmas“ jaoks 2,4 miljoni krooni kokkukorjamine ei olnud tõenäoline. Kaks nädalat enne selle avamist olin ma valmis helistama patrooniks olnud presidendile, et andke andeks, asi läks lörri. Kergemini oleks ma teinud harakiri, sest ma olin presidendile lubanud, et ma teen selle ära. Ma ei saanud loota omavalitsuste rahale, sest seda polnud kuskil; raha tuli kõik annetustest ja 94 protsenti väljastpoolt maakonda. Ma arvan, et julguse olemasolu eeldab vajadust adrenaliini järele. Inimene ei lähe vallutama Mount Everesti, vaid ta teeb siin midagi ära.
Avalikud eelarved peaksid olema planeeritud nimelt defitsiidiga, et see innustaks raha juurde hankima?
Paju: Ei oleks paha. See paneks tööle.
Morozov: Kui rääkida Saare vallast, siis meil on võetud riske ja julgetud riskida, sest enamus meie ettevõtmisi on projektipõhised. Me olemegi saanud lisandväärtuse väljastpoolt tänu sellele, et oleme julgenud tegutseda ja riskida. Loomulikult on kohalik omavalitsus või mõni riigistruktuur koht, kus on võimalik kõige lihtsamini muganduda. Eesti arengufaasis ei saa me lubada, et ametnikkond istub jäigalt ja vaatab, mis toimub. Iga kätepaar on vaja üles leida ja tööle panna.
Avalik sektor peaks olema initsiaator. Hea näide on külavanemate nimetamine: käisime mitu koosolekut koos, kuid ei tulnud külavanemaid, aga ükskord hakkasid tulema. Kui oleksime kohe alguses käega löönud, siis olekski nad olemata.
Kodanikeühenduste roll on laiemalt potentsiaalset aktiivset seltskonda kaasa tõmmata, et poleks üks projektijuht ja teised vaatavad pealt, mis tehakse.
Kokk: Kõikide üritustega on nii, et käid idee välja ja enamik ütleb, et see on hullumeelsus. Mul endal on näide uisumaratoni saamisloost: 2004. aasta detsembris arutasime kolme mehega selle korraldamist ja mina ütlesin, et teeme 2006. aasta veebruaris või märtsi alguses. Kolm omavalitsusjuhti tulid Peipsi äärest punti, kellel ka silmad särasid.
Räägiti, et tuleb kümme inimest, kakskümmend või viiskümmend. Lõpuks, kui Kodaveres 700 inimest jääle läks, siis oli 250 inimest neil vabatahtlikena jää peal abiks. Politsei, päästeteenistus, kiirabi, piirivalve — kõik olid kohal. See näitas, et maakonnas on võimalik erinevatel instantsidel seljad kokku panna ja midagi koos ära teha. Kui üritus sai läbi, siis tundsid kõik, et oli viimase peal tehtud asi. Paraku on enamikul juhtudest nii, et asja käivitamisel on pessimistid enamuses. Kui ettevõtmine peaks ebaõnnestuma, on väga palju parastajaid, aga kui õnnestub, siis on kõik ümber ja tunnetavad, et ka nemad olid selles meeskonnas.
Kui treenitav on inimeste ettevõtlikkus või tuleb leppida tõdemusega, et osad inimesed on sünni poolest ettevõtlikud ja osad ei ole?
Kokk: Kui vaadata üle maailma, siis ettevõtjaid on erinevates kogukondades keskmiselt viis protsenti; mõnel pool kolm-neli, teisal kuus-seitse protsenti. Need on inimesed, kes julgevad võtta riske. Väga suur on seltskond, kes tahab midagi ära teha alal, kus ei pea võtma nii suuri riske. Need ongi MTÜd ja mul on hea meel, et Jõgevamaal on MTÜd tugevalt käima läinud ning need on kasvatanud uusi ettevõtjaid. Nad on saanud kolm-neli aastat proovida ja kui on näha, et süsteem töötab, siis on kõrvale tehtud ettevõte. Usun, et Jõgevamaa eelis on see, et omavalitsused ja ettevõtjad on toetanud MTÜsid ja neil on olnud võimalik Euroopa Liidust toetusraha saada.
Morozov: Kui välistada geneetiline kood, mis annab ettevõtliku vaimu, siis kujuneb inimene väga pika perioodi jooksul. Mul käib silme eest läbi palju aktiivseid inimesi, kes on tulnud läbi Kodukandi ühenduse aktiivsesse ellu. Nad on saanud koolitust ja neist on saanud liidrid. Arvan, et kui suudame lisaks koolitamisele inimesi motiveerida, et nad ära ei väsiks, siis tuleb aktiivseid inimesi juurde. Ei tohiks neid mutta tampida, kuid ka mitte põhjendamatult kiita.
Paju: Eestlane on loomult korilane, kes saab iseendaga hakkama, käib metsas ja korjab. Kuni meil säilib arusaam ja aktiivsus tuua metsast ande ning usk, et ma saan ise hakkama, ei lange statistika ja tegelik elu päriselt kokku: statistiliselt võib inimestel minna kehvasti, aga kuidagi nad saavad hakkama. Lapsed tuleb metsa kaasa vedada ja marjad-seened neile selgeks teha, õpetada sissetegemist, talveks valmistumist. See ei lase neil kasvada vurleks-ludriks, vaid jalad-maas inimesteks.
Morozov: Arukas käitumine on eestlastel veres. Samas paneb imestama, kui lahmivalt käitume me oma inimressursiga. Inimestega ei ole me kokkuhoidlikud. Igas inimeses on harukordne potentsiaal ja see, kuidas me seda avastada ja rakendada suudame, peaks olema meie tarkus ja oskus. Kui suudame miljon ja kolmsada tuhat inimest panna Eesti eest tööle, siis see olekski kauaotsitud Eesti Nokia.
Kokk: Meie lootus on, et kõik need, kes on rahva poolt valitud, pööravad oma näo rahva poole ja teevad kõik selleks, et eestimaalased saaks hästi elada ja oma asja ajada. Kui need võimalused on loodud, siis läheb Eesti asi kindlasti edasi. Meil juhtub tihti nii, et see, kes valiti, unustab ära, kes teda valis.
ARVED BREIDAKS
