Tänavu 26. jaanuaril võttis Riigikogu vastu otsuse energiaturu osalise avamise kohta. Aga mis turg see on? Mida ütleb see seadus tavalisele inimesele ja kuidas see tema elu mõjutama hakkab?
Kui nüüd seda ülekantud tähenduses ja kujundlikult seletada, siis me ei sisene aprillis mitte näiteks Tallinna Keskturule, pigem on selle turu suurus meie jaoks Kunda turu üks lett…
Turu avamiseks peaks turg olema
Meeldetuletuseks: me lubasime Euroopa Liiduga liitudes avada oma elektrituru liiduriikide energiafirmade vaheliseks konkurentsiks 2013. aastaks. Nii soostus EL meile üleminekuaega lubama kaheksa aastat ja sel aastal avame me oma energiaturu alles osaliselt.
Miks ma võrdlesin meie turu avamist praegu nii väikese mahuga nagu väikelinna turu üks lett?
Meie praegune seis – oleme üks osa Loode-Venemaa elektriturust. Koos Läti ja Leeduga. Et siseneda Põhjamaade turule, osaleda Nord Poolis, on kõvasti arenguruumi. Meil ei ole ühendusi, et Skandinaavia riikide energiabörsil kaubelda. Eestil on võimalus Estlink 1 kaudu saada oma elektritarbimise tippvõimsuse ajal vähem kui viiendik elektrivajadusest. Füüsiliselt pole võimalik seega Nord Pooli kaudu Skandinaavia elektrit eriti kasutada, me saame aga osta börsilt Vene elektrit. Nii, nagu EL-i riikidele on lubatud osta kolmandate riikide toodangut.
Selline on praegu kõigi Balti riikide olukord elektriturul – meil pole piisavalt elektrit. Pärast Leedu Ignalina tuumajaama sulgemist on oma elektri tootmisvõimsusi vaid Eestil ja me müümegi elektrit suurtes kogustes. Eelmise aasta 1,9 miljardiline Eesti Energia kasum tuligi elektri ekspordist Lätti ja Leetu.
Järelikult peame ootama uute kaablite paigaldamist Balti riikide ja Põhjamaade vahele, mis on plaanis nii Eestis kui ka Lätis. Siis saab ehk ka nimetada meie elektriturgu kui turgu selles majanduslikus mõttes.
Põhjala turg
Peaaegu pool põhjamaade riikide elektrist on hüdroelektrijaamades toodetud. Järgmisena on mahult kasutusel aatomienergia ja siis fossiilsetel kütustel töötavate koostootmisjaamade elekter, mille osakaal on kuni 15 protsenti kogu toodangust. Kuid riigiti on neil oma energiapoliitikas eripärasused.
Soomlased näiteks on viinud oma energiatootmise aatomijaamade põhiseks, sest nad olid omal ajal hädas elektri ostmisega Rootsist ja Norrast. Hüdroenergia tootmine sõltub väga palju ilmastikust ehk vee rohkusest. Samuti sõltub elektri hind aastaajast, põhjamaade inimesed on mugavad ja kasutavad palju elektrikütet. Kui on külm talv ja hüdrojaamade jaoks on vesi külmunud, siis tõusebki elektri hind põhjamaade börsil, nagu hiljuti juhtus, kaheksakordseks.
Meie riigi elaniku jaoks ei muutu aga energiaturu avanemisega otseselt midagi, ega kodanik ei pea minema börsile elektrit ostma. Nii, nagu tänagi, toimib kõik edasi. Aga me peame tunnistama, et elektri hind meie inimestele muutub küll. Ja nagu hind ikka — tõusu poole. Kuid hinnatõusu tempo on tähtis. Me peame arvestama, et Balti riikides tegelikult elektrit ei jätku.
Hiljutine Riigikogu otsus arendada edasi põlevkivikatelde ehitamist, annabki meile kindluse, et me suudame oma energiaga riiki kindlustada. Tähtis on veel see, et me saame oma siseturul majanduskliima parandamiseks või hoidmiseks teha energia hinna kohta eraldi otsuseid. Näide soomlaste arukusest: nad ehitasid aatomielektrijaamad just sellepärast, et mitte sõltuda põhjamaade energiabörsi hinnakõikumistest. Selle taga on soomlaste puidutööstuse otsused.
Sellepärast peavadki Eesti Energia ja põlevkivikaevandused olema riigi omanduses, et vastavalt Eesti riigi vajadusele oma toodetud elektriga tasakaalu hoida.
LEMBIT KALJUVEE, Riigikogu keskfraktsiooni liige
