Alljärgnevas artiklis avaldan oma arvamust kultuurikeskuse juhataja konkursi ja Jõgeva kultuurielu üle, sest kultuuriteema puudutab mind pisut rohkem kui ehk mõnda teist eluaeg Jõgeval elanud kodanikku. Olin ka ise üks neist kuuest kultuurikeskuse juhataja ametikohale kandideerijast, kes vestlusele kutsuti.
Tanki ja “rindele”!
Vastuseks 24. augustil Vooremaas avaldatud endise muusiku kirjale võin öelda, et tõepoolest, viieliikmelisse konkursikomisjoni kuulus ka kultuurikeskuse senine juhataja Airi Rütter.
Loomulikult võis linnapea, kes komisjoni moodustas, kutsuda sinna keda tahes, kuid kui endise juhataja heakskiidul kandideerib ka üks sama asutuse töötajatest, tundub see veidrana. Ei oleks hakanud siin leheruumi raiskama, kui konkursitingimustes polnuks nõuet “rikkalik kultuurisündmuste korraldamise kogemus”. Tean, et seda kogemust on rohkem ka mõnel teisel kandideerinul peale minu.
Mõnede fondide rahataotluste puhul hinnatakse iga taotluse nõuetele vastavust punktidega, kus iga seatud tingimus saab vastava arvu punkte. Miks asutuse juhi valimine peaks vähem tähtis olema? Olen olnud ka elektrikilpi paigaldavas meeskonnas ja näinud, kuidas seda tööd tehakse, aga see ei tee veel minust elektrikku.
Praegusel juhul pandi sõidukogemuseta inimene lihtsalt tanki ja öeldi: “Rindele!”. Olen Ainar Ojasaarega teinud koos mitmeid lavastusi ning tehniliste lahenduste spetsialistina on temaga koostöö sujunud igati hästi ning mul pole tema vastu absoluutselt midagi. Vastu hakkab see, kui objektiivsed valikud kokkulepete ees taanduvad. Aga just sellisena linnvalitsuse kinnitatud valik välja paistab.
Märgukirja autori vihjest “pehkinud kultuuripuule” saan aru nõnda. 1930. aastate Nõukogude Liidus hakkas Stalin väga jõuliselt arendama raske- ja sõjatööstust ning riik muutus pärisorjuslikust agraarmaast kiiresti võimsaks kaasaegseks tööstusriigiks, sest hoidku jumal, kui veel selle pingutuse peale tulemusi poleks tulnud. Kuid teised majandusharud jäid kängu ning varsti oli NSVL-is puudus kõige elementaarsemast.
Ka ühe või teise rahvakultuurivaldkonna eelisarendamine ei lase teistel kasvada. “Maja on ülerahvastatud,” ütles Airi Rütter vestlusvooru kohtumisel kultuurikeskuse hõivatuse kohta. See on täiesti usutav ning see oleks üks probleem, kus uus kultuurikeskuse juht saaks maja kasutusaegu reguleerides sekkuda. Kuid väitega, et kultuurikeskuses vaid rahvatantsuga tegeldakse ning maja ühe huviringi kasutada on, ei saa nõustuda. Eks muusikust direktor tegeleks seal arvatavasti rohkem muusikaga.
“Ma tean, see toimub Jõgeval!”
Linnapea ümmarguse jutu alla kultuuri rollist ühiskonnas võiks kirjutada ükskõik millise poliitiku nime, aga see artikkel ei anna vastust küsimusele, mida teha, et Jõgeva Eesti kultuuripildi kontekstis paremini silma hakkaks. Sellest oli juttu ka konkursi vestlusel. Tänu neli aastat kestnud kultuurikorraldusõpingutele, teatriprojektidele ning praegusele ametile Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis, olen kokku puutunud kultuuriturunduse nüansside puuduste ja plussidega. Püüded leida Jõgeva linnale n-ö “oma nägu” või “maskottsündmus”, mille järgi võiks linna teiste sadade sündmuste seast ära tunda ja öelda: “Ma tean, see toimub Jõgeval!”, on osutunud tulutuiks. See pole kultuurikeskuse probleem.
Konkursikomisjoni arutelust teemal, miks kadus Jõgeva linna tunnuslause “Külmalinn Jõgeva”, jäi kõlama mõte, et puudub perspektiiv edasiseks arendustegevuseks. Mida aga ütleb lause “Mitmekülgne Jõgeva”? Ega suurt midagi. Võinuks siis sellest mitmekülgsusest ühegi külje välja tuua, oleks Eesti elanikul ikka sott selgem, millega linnas tegeldakse. Arusaadavalt taheti lüüa mitu kärbest ühe hoobiga, aga selline umbmäärane fraas ei kõneta kedagi. Jõulud ning külmad talved ei kao aga kuhugi.
Kuhu ikkagi kadus külmalinn Jõgeva?
2010. aastal loodud “Jõgevamaa Arengustrateegia 2020+” tegevuskavas on samuti välja toodud Jõgeva kui külmalinna ja jõuluvana kodulinna temaatikast lähtuvad ettevõtmised. Kui küsimus on edasist arendustegevust pärssivas rahaprobleemis, siis seniks, kuni see laheneb, tuleb teemat ikkagi n-ö soojana hoida ning sellega tegelda, mitte üks kindel märk kõrvale heita.
Nii, nagu oma konkursikomisjonile saadetud kultuurikorralduse teemalises arutluses ka kirjutasin, on linna seisukohalt oluline pidevalt osaleda kõikvõimalikel turismialastel koolitustel, messidel. 2013. aasta veebruaris Tallinnas aset leidnud turismimessil Tourest pidi eelneva kokkuleppe põhjal maakonna esinduspinna ühtse kujundusena domineerima Jõgeva teema, mis lubati linna poolt organiseerida. Kujutasin juba ette lume või jääskulptuuride imitatsiooniga ruumilahendust, jõuluvana selle toreduse keskel lapsi Jõgevale kutsumas. Lõpptulemusena puudus Jõgeva pinnal igasugune ühtne stiil, mis viidanuks linnale. Messil, mida kolme päeva jooksul külastas 36 316 inimest, polnud Jõgevamaa boksi taga laiuvalt stendilt võimalik välja lugeda isegi seda, et Jõgeva linnal 75. sünnipäev tuleb.
Linnal suunav roll
See, milliseks kujuneb kultuurikeskuse roll, on ikka linnavalitsuse koordineerida, mitte lasta ajal omasoodu voolata ja vaadata, kuidas kultuurimasin sihitult ümber oma telje pöörleb.
Hea meel on aga tõdeda, et palju aktiivseid kultuuriorganisatsioone ja nende korraldatud sündmusi juba toimivad. Heaks näiteks on äsjane küüslaugufestival.
Ning hoolimata sellest, et linna juubeliaasta peagi lõpeb, on kindlasti kõigil kultuurikollektiividel juba uusi, huvitavaid plaane uueks hooajaks. Ja et kõik huviringid ikka kultuurikeskusse ära mahuksid ja uuel hooajal vaatajaid-kuulajaid rõõmustaksid, jäängi õhinaga ootama uue juhataja kutset kultuurikeskusse linna kultuuriplaanide ühisele arutelule.
i
JANEK VARBLAS, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi arendus- ja projektijuht, Jõgeva Linna Teater MTÜ juhatuse liige
