Kui teil on oma aed, siis enamasti maetakse ka pere lemmikloom sinna. Kel oma aeda pole, korraldab nukra toimingu oma sugulaste või sõprade juures. Maakohas pole probleemi, et seda väikest hauda kuhugi kaevata pole.
Kes meist pole lapsepõlves hukkunud linnupoegi matnud, koos kogu tseremooniaga, mida olime inimeste matustel näinud. Puhkpilliorkestrit küll polnud, aitas ka kammipill, kust kurb viis välja meelitada.
Linnas on asjad teistmoodi. Mõnes suures aias on paljude tuttavate perede lemmikute surnuaed, kuhu on toodud hamstreid, küülikuid, merisigu, tšintšiljasid, kasse ja koeri, rottidest, jaapani tantsuhiirtest ning papagoidest rääkimata.
Plaan teha Põltsamaa lähedale lemmikloomade kalmistu on igati hea mõte. Aeg näitab, kui palju kliente see paik Kesk-Eestis kogub, kuid soovijaid peaks jätkuma. Asi tuleks korraldada kõikide seaduste järgi ja kindlasti vajab paik hooldamist ka edaspidi. Ainult siis on taolisel kohal mõtet.
15. aprill 2010
