Statistikaameti andmetel tarbitakse Eestis kala
Lisaks imporditakse Eestisse ligikaudu 40 000 tonni kala ja kalatooteid aastas, mis tarbimist ühe elaniku kohta arvestades katab juba iseenesest Eesti tarbijale vajaliku kalakoguse. Niisugune fenomen on selgitatav sellega, et osa imporditud kalast saab Eestis lisandväärtuse ja seejärel eksporditakse. Seejuures, uuringute andmetel ostetakse Eestisse sisse kallimat kala, kui siit eksporditakse.
Suuremates kaubanduskettides on värskest või jahutatud kalast tavaliselt saadaval kalakasvanduse päritoluga imporditud lõhe. Kohaliku päritoluga värsket kala meie poelettidelt tihti ei leia – Eestis püütud värsket kala võib pigem osta suuremate linnade või rannapiirkondade läheduses asuvate asulate turgudel või sealsetest üksikutest kalakauplustest või -kioskitest. Samuti saab Eestis püütud kala kätte rannapiirkondades otse kaluritelt. Sellele vaatamata peavad Eesti tarbijad 2011. aasta kala ja kalatoodete turu uuringu järgi kohaliku kala kättesaadavust kasinaks.
Kuhu kala läheb?
Põhiline osa Eestis püütavast kilust ja räimest, mis moodustab üle 90 protsendi kogu Eestis püütavast kalast, läheb hoopis idapoolsetesse riikidesse, nagu Venemaa, Ukraina jt, ning põhiline osa kohast ja ahvenast Lääne-Euroopasse, väikses mahus ka Põhja-Ameerikasse. Kilu ja räime võib seejuures liigitada võrreldes teiste kalaliikidega hinna poolest suhteliselt odavaks, samas kui koha ja ahvena suhteliselt kõrgema hinna dikteerib välisturgudelt saadav hind. Ülejäänud kohalikud kalad jäävad põhiliselt siseturu tarbeks, kuid tulenevalt kalapüügi sesoonsusest, ei saa kalurid kohalikku päritolu värske kala pidevat kättesaadavust suurtes kaubanduskettides tagada.
Kuna kala on kiiresti riknev kaup, siis eelistavad suuremad tootjad näiteks kilu ja räime puhul saagi pärast väljapüüki kohe külmutada ning seejärel müüakse see peamiselt idaturul, kus on seda võimalik teha suurtes kogustes. Traalpüügist saadavaid suuri kilu- ja räimekoguseid kohalikul turul värskelt turustada on kiire riknemise tõttu üpris keeruline ning eeldab seda, et turule toodav kogus peab olema võimalik veel samal päeval maha müüa. Nii võibki värsket räime saada eelkõige mais-juunis, kui kestab peamine räimehooaeg rannapüügis, ja huvilistel on võimalik saada kõige värskem kala kätte otse kalurilt sadamas. Koha ja ahven jääb paljudele siin veel kättesaamatuks tema suhteliselt kõrge hinna tõttu, seepärast saadavad suuremad tootjad ka nende suuremad kogused pärast esmast töötlemist ekspordiks.
Mis parandaks kohaliku kala kättesaadavust?
Kas kõige selle tõttu tulebki tarbijal leppida sellega, et kohalikku kala eriti saada pole ja värske kala osas tuleb rahulduda imporditud lõhega? Kohaliku kala kättesaadavust parandaks tõenäoliselt see, kui tarbijatel oleks rohkem infot, millist kala, millal ja kus on võimalik saada otse kaluritelt. Siin võiks abiks olla tänapäevaste elektrooniliste lahenduste kasutamine veebi ja nutitelefonide abil.
Samuti aitaks kohaliku kala tarbijani tuua kalurite suurem ühistegevus oma püütud kala turustamisel. On ju Euroopa Kalandusfondist käimasoleval finantsperioodil rahastatud kohalike kalanduse tegevusgruppide loomist, mida on kokku kaheksa (http://www.agri.ee/kalanduspiirkonnad/). Nende kaudu saaks korraldada piirkonna kalurite püütud kala turustamist. Samuti on kavas kohalike tegevusgruppide toetamist jätkata uueks finantsperioodiks 2014-2020 loodava Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raames, pidades muu hulgas silmas ka kohaliku kala turustamisega seonduvaid perspektiive. See oleks mugav tarbijale ja annaks kaluritele võimaluse saada paremat hinda, kui seda läbi vahendajate turustamisel.
Kuivõrd huvi kohaliku kala vastu tarbijate hulgas siiski on, tasub ka tootjatel aina enam mõelda lahendustele, kuidas kala tarbijatele kättesaadavaks teha.
See artikkel on ilmunud ka Maablogis
i
AIN SOOME, kalamajanduse osakonna juhataja
