Tihtilugu on nii, et kui tegu ei ole just suurema keskusega, siis ei peeta haigla, kooli, lasteaia, maantee või raudtee hädavajalikku ehitamist või remonti kestlikuks investeeringuks. Ikka kõlavad väited, et ei tasu ära, et inimesi on vähe ja et nende arv väheneb veelgi.
Tegelikkuses on aga nii, et väiksemates kohtades tegemata jäävad investeeringud ei tähenda kokkuhoidu. Need tehakse ikkagi ära, aga siis juba suures keskuses. Ja senini ei ole veel suudetud tõestada fakti, et sinna suuremasse keskusse tehtud investeering on kasutajate rohkuse tõttu tasuvam. Üksikobjekti puhul võib see tõesti nii olla, kuid tervikpilt ütleb muud. Inimeste koondumise tõttu võivad tekkida mastaapidelt veel suuremad tehnilised ja sotsiaalsed probleemid, mille lahendamine nõuab omakorda investeeringuid ja kulusid.
Iga käeluumurruga inimest pole mõtet kaugele vedada
Levimas on arvamus, et maakonnahaiglad ei ole enam jätkusuutlikud. Et arstidele ei jagu seal tööd ja kallid seadmed ei saa täiskoormust. Esmapilgul võib see nii ollagi, ent kui arstiabi hakkab pakkuma vaid neli keskust, siis ei suuda nad rahuldavalt pakkuda ei eriarstiabi ega erakorralise meditsiini teenust.
Kui maakonnahaiglates enam traumapunkti ei ole ja iga käeluumurruga inimene veetakse kiirabiga suurde haiglasse, siis juhtub see, mida juba näha on: erakorralise meditsiini osakonna ukse taga on kaks järjekorda – ühe moodustavad omal jalal kohale tulnud hädalised, teise aga kiirabiautod. Samuti pole voodeid, kuhu haige panna, ja napib personali.
Kiirabiautojuhid teavad rääkida juhtumitest, kus ukse taga seisab järjekorras kuus autot, kaks-kolm autot olevat tavaline asi. Seega on vaja rohkem arste ja õdesid ning rohkem vastuvõtukomplekse ehk järelikult uusi investeeringuid.
Või oleks siiski mõistlikum säilitada maakonnahaiglate võimekus ja koormused normaalselt hajutada? Mõlemal juhul võib tekkida vajadus lisakulu järele – ühel juhul tehnika ja inimeste hoidmiseks, teisel juhul täiendava tehnika soetamiseks ja personali juurdepalkamiseks. Vahe on aga selles, et esimese variandi puhul säilib inimestel keskusest kaugemal elamise võimalus.
Ääremaa asemel linna külje alla
Sarnaseid näiteid võib tuua pea igalt elualalt. Kas koolid ja lasteaiad jäävad keskustesse ehitamata, kui kaugemate kantide omad tühjaks jäävad? Ei, sest linnakoolid pole kummist. Ja nii kerkivadki uued lasteaiad ja koolid linnade külje alla endistele põldudele. Inimeste rändele aitavad kaasa ka kehvasti läbitavad teed. Järelikult tuleb ehitada uusi teid ja liiklussõlmi tõmbekeskustesse. Ja need pole odavamad kui investeeringud, mis kuskil ääremaal tegemata jäid? Kui ei suudeta palgata maapiirkonda õpetajat, arsti või politseinikku, siis järelikult tuleb ta palgata suurde linna.
Alati saab jätta kulud inimeste endi kanda ja suurendada nende omavastutust kuritöö või õnnetuse ohvriks sattumise või haigestumise korral. Samuti saab ühte klassi panna rohkem kui 30 õpilast, suurendada isikliku rahakoti rolli hariduse omandamisel või venitada järjekord pealinna traumapunkti ukse taga veelgi pikemaks. Lisaks kulutab üha rohkem inimesi iga päev oma ajast tunde tuisusel maanteel ja siis linnas ummikutes. Näiliselt on see kõik ühiskonna jaoks lihtne, mugav ja odav.
Lahkumine saab hoogu juurde
Paraku on inimesed tüdinud elamast riigis, mis neid ignoreerib ning paneb riskid, mida hoolivamad ühiskonnad üheskoos kannavad, üksikisiku kanda. Autos või bussis kulunud aeg ning arstijärjekorras ja politseid oodates kaotatud närvid on ühiskonnale kaduma läinud ressurss. Nii väheneb inimeste usaldus oma riigi vastu ja Eestist lahkumine saab veelgi hoogu juurde.
On selge, et eelkõige paneb inimesi liikuma mure oma perekonna toimetuleku pärast ehk töökoha olemasolu. Et meil pole osatud või tahetud astuda samme, mis soodustaksid ettevõtlust väljaspool tõmbekeskusi, siis tekivad uued töökohad mõne suurema linna külje alla. Ja jällegi on vaja teid, sildu, trasse, koole, lasteaedu, haiglaid… Samal ajal seisavad sadakond kilomeetrit eemal majad, kus ei elata, koolid, kus ei õpita, haiglad, kus ei opereerita ja teed, kus ei sõideta.
Maal elamine ei tohi olla kangelastegu
Rahvaloendus kinnitas fakti, et ainsad kasvava elanikkonnaga maakonnad on Harjumaa ja Tartumaa. Seda protsessi toetab asjaolu, et Tallinna ja Tartu kanti läheb suurem osa Euroopa Liidu vahenditest. Seal on ära kulutatud 62 protsenti Euroopa Liidust saadud rahast. Kuna euroraha toel valmivad projektid vajavad ka omarahastust, näitab see kujukalt, kus asub riiklike investeeringute fookus.
Teisisõnu on see seal, kuhu kogunevad töökohad, teenused ja inimesed. Ühtpidi on see loomulik protsess. Teisalt peaksid erinevad riiklikud poliitikad ühiskonda tasakaalustama. Olen igati nõus presidendi aastapäevakõne mõttega, et elada Eesti mistahes kohas ei tohi olla kangelastegu. Tegelikult on meie endi kätes, kuidas ja kus me Eestis edasi elame. Euroopa Liidus on algamas uus eelarveperiood, mis nõuab nii planeerimist kui otsustamist. Ka siin sõltub väga palju meie endi valikutest.
NEEME SUUR, riigikogu liige, SDE
