Muidugi, nii Kudina kui ka teiste muistse Vaigamaa asustuskohtade ajalugu on palju pikem – see põlluharimiseks ja karjakasvatuseks soodne viljakas pinnas asustati juba esimese aastatuhande alguses. ?Seda tõendavad meie ümbruses arvukad kivikalmed, ohvrikivid ja – allikad ning mitmed avastatud asukohad ja muinasleiud. Mergli kaevamisel leiti ka Kudina järvest kuuekümnendatel aastatel muinasleidusid Kudina ümbrus asustati tõenäoliselt vanemal rauaajal,? saab lugeda kümme aastat tagasi Juta Ruusi koostatud ja kujundatud ning Palamuse vallavalitsuse poolt välja antud raamatukesest ?Gudding 550?.
Keskpäevane Kudina on üllatavalt vaikne. Viimatise rahvaloenduse andmetel peaks siin olema 176 elanikku, kuid esimese veerand tunni jooksul ei märka ma külatänavatel ühtegi hingelist liikumas. Autodest ja inimestest on tühi ka bensiinijaam oma kauplusega, kuigi just see pidavat olema uuema aja Kudina keskus. ?Kui keegi on mult pärinud, et kus ma elan, siis ütlen, et kui sa Kudina tanklat tead, siis seal ma elangi. Tavaliselt just tanklat teatakse,? oli üks kohalik elanik mulle varem rääkinud. Tema oli tulnud sellise oma kodukoha iseloomustamise peale siis, kui käis Palamusel arvutiõpetuse kursustel ja toksis interneti otsingusse sõna ?kudina?. Üllatuseks tuli aga esimesena ekraanile info Kudina tankla kohta – ju see on küla kõige olulisem koht.
Kudina ehitas Tootsi koolimaja
Viimaks trehvan Maarja-Magdaleenasse viival teeristil nägema Raivo Ruusi ja saan jutule. Tema on diplomeeritud ajaloolane ja sünnist saati Kudina mees – nii et seekord juhtus õige mees õiges kohas olema. Ruusid elavad siinsamas vanas Tähe talus. “Annuk selle maja ehitas. Ta oli Vabadussõja mees, kes Rätsepa, Makkari, Reinbergi, Suimetsa jt Kudina meestega läksid esimestena Puurmani mõisas Kuperjanovi partisanide pataljoni. Hiljem ostis mu vanaisa August selle maja ära ja hakkas Annuki asemel poodi edasi pidama. Kauplus oli meie majas kuni kuuekümnendate lõpuni, siis küll kooperatiivi oma. Esimesest küüditamisest vanaisa küll pääses, kuid hiljem saadeti ta ikka Siberisse. Olid julmad ajad, eriti 1941.aasta juuli, kui hävituspataljonlased tapsid vallamaja juures 13 süütut inimest. Eriti julmalt mõrvati Selma Rätsep, kes ei andnud välja mehi ja naisi, kes varjasid end küüditamise eest Saare metsas. Sõjahaavad on veel praegugi alles ja mitmed talud tühjad. Mu naabertalu Värnomasingu omagi, kus mehed tapeti. II maailmasõjas langenud punasõduritele on meil pargis ilus ja omapärane mälestusmärk olemas, kuid Kudinal peaks olema ausammast ka kommunismiohvritele,” arvab selle piirkonna arheoloogiamälestisi ja hilisemat ajalugu uurinud Ruus. Hiljuti leidiski ta Vaidaveres metsast maasse vajunud lohu- ehk kultusekivi, mille asukoht oli juba ammu ununenud.
Kudina oli kunagi üks suuremaid valdu, mille piirid ulatusid Tartu-Maarja kihelkonnani välja. “Kudina on olnud ka rikas vald. Kes ehitas Palamuse vana koolimaja, kus ka Luts käis?”, küsib Raivo ja vastab, “see oli Kudina vald, kes ehitas Kentuki- Lõvidele kooli.” Nüüd pole Kudinal enam endalgi kooli – see läks hingusele 1973. aasta sügisel. Kooliga sama katuse (endise mõisahoone) all tegutsenud lasteaed pidas palju kauem – kuni üheksakümnendateni – vastu.
Poodi pensioni surnuks lööma
“Kui nõukogude ajal pandi paika, et Kudina pole perspektiivikas küla, läks ta Palamuse alla. Kadus kool ja lasteaed, sidekontor ja kauplus pandi kinni, busse hakkas vähem käima, laudad likvideeriti ja töökohti jäi väheseks – nii see allaminek hakkas,” arvavad kaks Vaidavere poolt Kudina keskusesse sammuvat naist. “Läheme poodi, lööme enne uut pensioni vanad sajalised sirgeks,” lõõbivad naised. Elle Kaasik ja Piret Remmel on olnud elupäevad farmis tööl ja rahul, et on jõudnud pensioni välja teenida. “Kolhoosi ajal oli siin rahvast ikka rohkem, nüüd ongi see rohkem pensionäride küla. Tööd pole, Kilgi lambafarmis ja Marga roosikasvatuses mõned ikka tööd leiavad – mul lastestki üks käib seal tööl -, kuid paljuke neid siia kohalikesse firmadesse ikka tööle mahub. Pojad käivad mul aga Rootsis tööl,” pajatab Kaasiku talu perenaine Elle. Tema on küla üks väheseid loomapidajaid – peab hobust. “Jah, nüüd olen vaid tallimees. Hobune Urri on mul lihtsalt ilu pärast. Vana ta küll on, õigemini öeldes keskealine, kuid laseb lastel ratsa sõita. Kui olin kolhoosi vasikatalitaja, nüüd on see lautki juba maha lammutatud, käisin hobusega tööl. Nüüd teen oma sõidud rattaga, nagu teisedki – bussiliiklus on meil ju õige hõredaks jäänud.”
Mõisahoone taastub ja kaunineb
Vaieldamatult on Kudina kuulsaim ja vaatamisväärseim koht vana mõisamaja. Eks tänu keskajast pärinevale mõisale ongi Kudding ehk Kudina leidnud kirjalikku märkimist juba 1447. aastal. Nõnda väidetakse teatmeteostes ja raamatus “Eesti mõisad”, kuid hoone praeguse omaniku teada on Liivimaa Maapäeva registris märgitud Kudina rüütlimõisat juba varem. Ja mõisa ümber olid kindlasti külad, nii et asustus on siin veelgi vanem. Pargiski on arheoloogiamälestist tähistav silt, millel kirjas, et siin oli asulakoht juba II aastatuhande esimesel poolel, seega juba 4000 aastat tagasi. Kudina mõis läks 1787.a von Bockide aadlipere kätte, Bocki ajal püstitatigi mõisa punastest tellistest ja puhta vuugiga peahoone. Kui mõis 1919.a. võõrandati ( sellal oli omanikuks juba krahv Mannteuffel) hakkas selles tegutsema kool ja hiljem ka lasteaed. Kui need kadusid, hakkas ka ilus hoone hävinema.
“Sajandivahetusel laskis tühjalt seiseva maja katus nagu sõel vett läbi ja oli kohe-kohe sisse langemas, aknad oli jõutud puruks peksta ning hoone sisemus ja ümbrus ära lagastada. Kudina uhkus, mis sest, et see oli mitmete juurdeehitiste tõttu oma kunagise hiilguse kaotanud, olekski nüüdseks kadunud. Õnneks leidus noor ja hakkaja mees, kes laguneva maja ära ostis ja seda taastama asus. Nüüd ei tunne maja ega parki enam äragi – see on nii ilusaks tehtud,” kiidab külarahvas mõisamaja praegust omanikku Rait Persidskit.
Kudina-London-Pariis
Et Kudinalt üksned noored suurde linna või välismaale kipu, saan teada bussipeatuse juures, kus ülikonnas vanahärra suurt reisikohvrit veab. “Sõidame Jõgevale, siis Tallinna ning kohe Londonisse. Pariisis käime ka ära, vaatame, mis seal head on, ” seletab Lembit Lass, kes koos abikaasa Helviga pika reisi ette võtab. “Pensionäride asi, suvel tuleb kohe selline rännukihk peale. Eelmisel aastal käisime Kreekas, üle-eelmisel Itaalias. Ega suvel pole kodus ka igav: meil suur aed ja vaja muru niita, marja- ja seenemetsad on ka lähedal. Kudina on kena ja kodune koht, ma siin vanas mõisamajas koolis käinud. Nüüd on ta ilusasti korda tehtud ja peremees on ka lahke, laseb meid endisesse koolimajja sisse,” räägib Lembit kaugele reisile viivat bussi oodates.
Polegi see Kudina nõnda väike ja vaikne kui esialgu paistis.
ARDI KIVIMETS
