Kui Anneli Susi esimest korda Kudina mõisas ära oli käinud, ei tekitanud see tal mingeid erilisi emotsioone. Veel vähem soovis ta selles lagunevas mõisas näha oma kodu. Mõne aasta pärast oli tal aga Kudinalt väga raske Tallinna tööle sõita ja nüüd on ta Tallinnast päriselt tagasi — Kudinal.
Tegelikult on Kudinale kolimine Tartust pärit Annelile ka oma kodu leidmise lugu. Jõgevamaaga on Anneli seotud juba rohkem kui 40 aastat, sest tema vanavanemad elasid Puurmani lähedal Altnurga külas ja suviti oli tüdruk pidevalt vanaema-vanaisa juures maal. Puurmanis on kooli lõpetanud Anneli isa.
Kudina mõisa avastas Anneli abikaasa Rait Persidski. Kord külalistega üle kümne aasta tagasi Saare mõisa pargis jalutades tahtsid lapsed ka üht tõelist häärberit näha. Et Saare mõisa peahoonet enam alles pole, sõitis seltskond Kudina mõisasse. Kõrgesse võssa peitunud maja oli väga nukras seisus: katus lasi läbi, laed hallitasid, aknad olid katki löödud.
Jäi äraootavale seisukohale
Mõis ootas ammu uut omanikku ja Rait Persidskil tuli meelde ammune sõbraga peetud plaan: ostaks kahe peale vana mõisa, teeks korda ja hakkaks sees elama. Kudinal hakkas kunagine mõte konkreetset kuju võtma.
Kui Anneli oma abikaasa mõttest kuulis, laitis ta selle kohe maha, see meeldis aga tema isale Anatolile, kes oli just pensionile jäänud ja vajas tegevust. Puurmani lossis õppinuna oli ta pärast tunde fantaseerinud, millised uhked peod selles majas peeti ja kui hästi neil pidudel söödi. Nii leidis väimees liitlase hoopis äias. Anneli isa võttis ka mõisa korrastamisel tööde juhtimise enda peale. See oli aastal 2000 ja küllaltki viimasel hetkel, sest kui mõis katkise katusega veel ühe talve oleks seisnud, oleks hoone lõplikult lagunenud.
Abielupaar ei kujutanud algul ette, mida nii suure hoone remontimine tähendab. Teati, et kõigepealt tuleb majale panna uus katus ja vahetada aknad.
Anneli käis esimest korda Kudinal ära ja pilt, mis talle mõisas avanes, oli niivõrd masendav, et ta mõnda aega sinna minna ei soovinud. Esimesed pildidki perealbumisse tegi ta alles siis, kui maa maja ümber oli juba võsast puhastatud ja kümneid koormaid sodi minema veetud.
Orav-rattas pealinnaelust sai villand
Pere kolis Tartust Kudina mõisasse 2005. aasta sügisel. Esimesel õhtul, kui nad Kudinal olid, palus Anneli tütrel Mariannel endale köögist tass kohvi tuua. Tütar tuli köögist ja ütles, et koos selle esimese kohvitassiga jäta meelde, et siit diivaninurgast kohvimasinani ja tagasi on 36 sammu.
Tallinna vahet hakkas Anneli sõitma juba 2003. aastast, ikka nii, et esmaspäeva hommikul läks ja reede õhtul tuli. Kui ta reede õhtupoolikul rahandusministeeriumi ees oma autosse istus ja üle Pärnu maantee ristmiku Liivalaia tänavale jõudis, oli tal n-ö juhe läbi lõigatud. Ärakäimine andis jõu pealinnas intensiivselt rabeleda ja selles tormis vastu pidada.
Esmaspäeva varahommikul Kudinal autosse istudes oli kõige raskem õuest välja sõita. “Tegelesin enese petmisega nagu väike laps: panin raadio hästi kõvasti mängima, ei vaadanud üle õla tagasi. Palamusele jõudes lõi juba klaariks,” tunnistas ta.
“Mitte kordagi ei mõelnud ma nende aastate jooksul, et peaksin Tallinna oma kodu rajama,” rääkis Anneli. Tema sõnul on ta pere sama meelt, sest pealinna ei tahtnud keegi kolida. “Ühel hetkel ma lihtsalt tunnistasin, et tuuleveskitega ma ei võitle, lõpetan selle ära,” lisas ta.
Nüüd kohaneb Anneli koduga ja pere kohaneb tema kohalolekuga. Märtsi algusest on pereema uuesti püsivalt ametis, nüüd juba Tartus.
See on Annelile teadlik valik, sest tempo, mille sees ta aastaid pealinnas elas, oli pöörane. Algul pakkus see pinget ja lisas adrenaliini. Kui naine oli endale tõestanud, et ta saab hakkama rahandusministeeriumi riigieelarve osakonda juhtida aidates ja ka asekantslerina, esitas ta endale karmi küsimuse: kas see oligi see, mida sa tegelikult tahad teha, mille poole püüdled?
Vastuse leidis ta ühe noore kolleegi abiga üllatavalt selgelt. Nimelt sai too 24-aastane noor mees isaks ja tõi üsna pea pärast seda tollal rahandusministeeriumi asekantslerina töötanud Annelile lahkumisavalduse sõnadega: ma ei ela selleks, et töötada, vaid töötan selleks, et elada. Pärast taolisi sõnu polnud naisele otsuse langetamine enam raske. Nii tuligi ta koju tagasi ja puhkas enne uude ametisse asumist veidi aega.
Elukvaliteet pealinnas pole võrreldav elukvaliteediga enam kui 4000 aastat inimeste elukohaks olnud Kudinal. “See energeetiline foon, tasakaal ja isemoodi aja kulgemise rütm on hindamatud ja mõõtmatud väärtused. Vähemalt 20 aastat pole ma näinud talve valgel ajal. Kogu aeg läksin hommikul pimedas tööle ja õhtul pimedas tulin sealt. Nüüd tean, et Eestimaal on talv väga valge ja helisid täis. Loomulikult on tänavune talv ka eriti lume- ja külmarohke olnud,” nentis ta.
Abikaasale sünnipäevaks sokk
Anneli abikaasa Rait on Palamuse vallavolikogu liige ja kirglik jahimees. Anneli nimetab end litsentseeritud püssihoidjaks ning käib aeg-ajalt abikaasaga jahil kaasas.
Kui sõbrad külla tulevad, pakutakse selles peres sageli metsloomaliha. Anneli ütles, et talle meeldib koos abikaasaga metsloomalihast süüa teha, sest peab oma meest väga heaks kokaks. Sõprade külaskäik on selles peres alati rõõmus sündmus.
Ometi on ta ise ka ühe soku lasknud. Abikaasale sünnipäevaks. “See oli esimene ja viimane loom lasta,” lubas Anneli.
Ta tegi jahi teadlikult läbi, sest oli vaja relvaluba uuendada. Nii sai mehe õhutusel tehtud ka jahipilet. Ja kui kogu asjaajamine oli läbi, tahtis naine ka jahi ära proovida ehk saada teada, mis tunne on olla püssiga metsas. Ajajana oli ta nii enne kui pärast seda piisavalt palju metsas olnud.
“Oled püssiga, tuleb loom, võtad ta sihikule, lased, ja loom kukub. Nii mind juhendati.” Anneli vaatas sokku läbi objektiivi ja hoidis objektiivi nii silma vastas, et püssist tulnud tagasilöök tal silmaaluse katki lõi. Jaht lõppes traumapunktis õmblemisega. “Nüüd ma tean, mis toimub inimese hinges, kui ta kütib. See on tohutu adrenaliinitulv. Tunnistan, et mina ei tundnud ennast ära. Ja veel tunnistan, et ma saan aru inimestest, kes jahil käivad. Nad on adrenaliinihullud, neil on vaja saada mingi laks ja sealt nad saavadki selle kätte. See on müstiline, mis su sees äkki ärkab ja sind vallutab. Kui see kõik läbi oli, siis mu käed värisesid, kõik oli väga šokeeriv,” meenutas Anneli.
Ta arvas algul ise, et ei suuda kunagi teha viimast liigutust ehk vajutada päästikule. Ja uskus viimase hetkeni, et kui loom ka tuleb, siis tema päästikule ei vajuta. Ometigi vajutas. “Kui kõik läbi sai, siis ütlesin endale: ära ole iial endas kindel, sest see, mis sinu sees ärkab, on ürgne ja vanem kui sina.”
Anneli on jahti oma linnasõpradega palju arutanud, sest inimesed ei saa aru, kuidas ta julges metsas püssitoru looma peale suunata ja soku maha lasta. Jahipidamine ei ole tapmine, loomi kütiti sellepärast, et süüa saada. Hoopis sadistlikum on kodus looma kasvatada, peost sööta, tema usaldus võita ja siis jõulupraeks teha.
Anneli ütles, et tema eesmärk tookord püssiga metsa minnes polnud kogu jahti otsast lõpuni läbi teha. Ta tahtis vaid teada, mis tunne on püssiga jahil käia, kuidas inimesed siis käituvad. “Maakeeli öeldes oli see uudishimu. Ja nüüd on see rahuldatud. Ise ma püssiga enam metsa ei lähe. Mind on palju kutsutud, relvad ja load on ju olemas ja Kullavere jahiühistus, mille liige olen tänaseni, on piisavalt tublisid naisliikmeid.”
Veel on Anneli hobiks sugupuu koostamine, ta on kõik oma eakad sugulased korduvalt läbi küsitlenud, seejärel arhiividest kinnitused leidnud. Suguvõsa on paljude sõdadega laiali pillutatud, Annelil on tulnud küsimustega kiusata ka mitmete lähiriikide arhiive. See nõuab meeletult palju aega. “Alustasin siis, kui midagi internetis veel polnud ja kõik vabad õhtud tuli veeta arhiivide lugemissaalides. Aga see oli üsna huvitav tegevus. Kõikidele küsimustele on alati vastused olemas, tuleb need lihtsalt üles leida.”
iii
HELVE LAASIK
Oluline olla võimalikult palju koos
RAIT PERSIDSKI, Anneli abikaasa
Minu jaoks on alati olnud väga oluline olla võimalikult palju koos oma abikaasaga, nii et isegi töönädalakeskne lahusolek oli nörritav. Ma mitte ainult ei kiitnud Tallinnast äratulekut heaks, vaid tegutsesin selle nimel poolteist aastat, sest ise olin pealinna töö Tartu oma vastu vahetanud juba 2007. a kevadel.
Eks me algul suhtusime kodustega Anneli kodusolekusse kui anomaaliasse, millega peab harjuma. Hea oli tõdeda, et täieline puhkus ja rahu pärast masuaegset tippametniku tööd on mõjunud talle silmnähtavalt kosutavalt. Seda on kinnitanud ka enamik sõpru ja tuttavaid.
Kui kogu pere on kodus koos, tekitab see rahulolu- ja õnnetunde. Aga õnne ei suhtu ma kunagi lihtsustatult ja mõnikord ongi seda hoida keeruline!
Kudina ehk Kudding
*Oli orduaegne rüütlimõis, mis kuulus Maarja-Magdaleena ja Palamuse kihelkonda Põhja-Tartumaal ning oli ajaloolise <span style=”TEXT-DECORATION: none; text-underline: none”>Kudina valla keskus
*Kudina mõisat on esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1447. aastal Liivimaa Maapäeva matriklis.
*Mõisa pargis on arheoloogiamälestist tähistav silt, millel kirjas, et siin oli asulakoht juba II aastatuhande esimesel poolel, seega juba 4000 aastat tagasi
*Enne Liivi sõda kuulus mõis nii von Taubedele kui ka von Luggenhusenitele
*31.12.1600 anti mõis hallata hertsog Karli (hilisem kuningas Karl IX) poolt Jost Taubele restrutsiooni tulemusena Tartu Ropka mõisa eest
*1627. aastal kinnitas Tartu Ülikooli rajaja kuningas Gustav II Adolf ametlikult Kudina mõisa osas Jost von Taube omandiõigust
*1701 ostis mõisa Karl Wilhelm von Stackelberg
*1751. aastal ostis mõisa Reinhold Johann von Rosenkampff
*1787. aastal (11. august) ostis mõisa 110 000 rbl. eest (koos Jõemõisaga) riiginõunik Magnus Johan von Bock
*1823 Magnus von Bock pärandas mõisa oma tütrepojale krahv Victor von Mannteuffelile
*1830. aasta 28. mail ostis mõisa 71 120 rbl eest krahv Ernst Mannteuffel
* 1919 riigistati mõis tema lapselapselt, samanimeliselt krahvilt Ernst von Mannteuffelilt
*1896. aastal valmis mõisa puhta vuugiga punastest tellistest peahoone
*Tellised toodi Ilmatsalu tehasest, mis rajati omal ajal Tartu Peetri kiriku ehituseks, ehitusmeistridki samad; ehituse peaettevõtja oli Riiast pärit insener
*Hoonele on nii ees- kui tagaküljele lisatud klaasitud verandad, mis eelmisel sajandil moes olid
*Mõisaansamblisse kuulusid veel kivituba, puutuba, karjatuba, karjalaudad, kuivati, tuuleveski, Kudina vana mõisahoone, mõisa tallid, suur õunaaed, mis oli Eesti üks esimesi puuviljade tootmiseks rajatuid, aedniku maja ja kaev, viljakuivati, magasiait, kolm suuremat rehehoonet
*1921. aastast kolis mõisa peahoonesse kool, mis erinevate nimede all tegutses kuni 1976. aastani
* Suures saalis filmide näitamiseks tehti hoone vasakpoolsele osale möödunud sajandil juurdeehitis, mis praeguseks lammutatud
*Pärast kooli sulgemist tuli mõisahoonesse lasteaed, mis tegutses seal 1995. aastani
*Uut omanikku ootas mõis viis aastat
*Alates 2000. aastast on mõis eravalduses ning osaliselt restaureeritud
*Kõrvalhooneid ei ole mõisas märkimisväärselt säilinud
*Kudina mõisa park on rajatud ilmselt 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul. Sellest ajast on säilinud ka mitmeid fragmente
*Park kujundati vabakujunduslikuks aastail 1875-1880
*Keskmise suurusega (3,5 ha) park on vabakujuline, korrapäraste elementidega
i
*Härrastemaja ees on ilus lage muruväljak, mida ääristab korrapärane kaarekujuline tee
*Tee ääres kasvasid õitsvad põõsad (ebajasmiin, sirel, lumepall), tänaseks ümbritsetud vabakujuliste põlispuurühmadega
*Peahoone tagune väljak on lage, üksikute puu- ja põõsarühmadega
*Pargi tagaosas on säilinud fragmente vanast regulaarpargist
*Lääneosas on põline allee, ka mõisasse suunduva tee ääres on vana põlispuude allee
i
*2002. aastal kasvas pargis 30 puu- ja põõsaliiki. Põhjaosas on põhipuuliigiks harilik vaher, lõunaosas harilik saar
Allikad: Muinsuskaitseamet, “Eesti mõisad”, Palamuse kiriku ja kihelkonna kroonika, mõisa praegune omanik.
